Suu moodustavad kaks eraldi luud, ülalõualuu ja alalõualuu. Ülalõualuu ehk ülemine lõualuu on kahe luu liitmise tulemus, mis kinnituvad näole pea- ja näoluude liigenduste või ühenduspunktide kaudu. Alalõug ehk alumine lõualuu koosneb samuti kahest kokkusulatatud luust, mis kinnituvad kolju külge. Sellel U-kujulisel luul on mitu eristavat tunnust, sealhulgas ala, mida nimetatakse alalõualuu harjaks.
Alalõualuu, alumiste hammaste kinnituskoht ja ainuke liikuv lõualuu luu, on varustatud mitmete eristavate tunnustega, nagu mugulad (mida nimetatakse ka sõlmedeks), aga ka ogad, sälgud ja eendid või punnid. Alalõualuu hari on osa, mis asub alalõualuu esiosas, sisepinnal. See kõrgendatud luuriba asetseb kahe madala, väljapoole kaarduva luuosa vahele, kus asuvad keelealused ja submandibulaarsed näärmed, mida nimetatakse ka süljenäärmeteks.
Alalõualuu hari, mida nimetatakse ka mülohüoidseks jooneks, ei toimi mitte ainult süljenäärmete kaitsva paljandina, vaid pakub ka mülohüoidlihase kinnituspunkti. See lihas võimaldab alalõualuul alla suruda või allapoole liikuda. See toiming tõstab hüoidluu, kaelapiirkonna luu, koos suupõhjaga, sealhulgas keelega; selline liikumine on rääkimis- ja toidu neelamisvõime lahutamatu osa. Alalõualuu pinna variatsioonid võimaldavad ka teistel lihastel kinnituda lõualuu külge, et hambad saaksid toitu enne allaneelamist lagundada.
Peale lõualuu liikumise tagamise võimaldavad lõualuu ja alalõualuu selged omadused lõualuu toetada ja kaitsta teisi elutähtsaid struktuure, nagu veresooni ja närve. Näiteks ramusel, alalõua külgmisel osal, on ava, mida nimetatakse alalõualuu forameniks. See on koht, kus alumine alveolaarnärv ja teatud veresooned jooksevad läbi luu ning varustavad lõualuu närviimpulsside ja toitainetega. Alalõualuu harja lähedal alalõualuu keha alumise otsa suunas on kitsas kanaliga piirkond, mida nimetatakse mülohüoidseks sooneks. Selles süvendis paikneb mülohüoidnärv, mis jaotab närviaistingud lihastesse, nagu mülohüoid ja diagastrium, mis aitavad alalõualuu üles tõsta ja alla suruda.
Kui vigastuse või puuduvate hammaste tõttu tekib lõualuu probleem, võib osutuda vajalikuks teha plokkluu siirdamine või luu suurendamine. Kirurgilised protseduurid, mis asendavad või suurendavad luu suurust või muudavad selle kuju, muutuvad vajalikuks, kui lõualuu struktuur muutub. See võib ära hoida probleeme verevoolu, närvisignaalide, rääkimise ja närimisega. Näiteks alalõua harja säilitamine võib samuti vältida raskusi süljenäärmetega.