Malmist on saanud vastupidavuse sünonüüm — malmist kõht ehk alibi. Mis puutub metallidesse, siis tegelikult on see midagi Brunswicki hautist. Samal ajal kui selle aluseks olevat malmi sulatatakse, visatakse segusse sageli vanarauda ja terast.
Kui protsess on lõppenud ja lisandid, nagu väävel, lahutatakse, on lõpptooteks tegelikult ainult 95% rauda. Ülejäänud keemiline koostis koosneb peamiselt süsinikust ja ränist, erinevates protsentides. Kõik, mis sisaldab üle 2% räni, on tuntud kui “hall malm”, samas kui väiksem kogus tekitab “valge malmi”. “Valge” vorm ei ole tegelikult valge, vaid sai oma nime reaktsioonist suurenenud süsinikuga, mis tekitab muidu tumedale pinnale väikesed valged tsementiidi ladestused.
Vaatamata oma metafoorsele mainele on malm hapram kui puhas raud ja teras ning sulab madalamal temperatuuril. See ei ole tööstuslike rakenduste jaoks halb, sest muudab metalli tempermalmist ja seega üsna mitmekülgsemaks. Selle esimene rakendus 17. sajandi Hiinas oli kahurikuulide ja lasudega. Tänapäeval kasutatakse seda torudes, masinaosades, autokomponentides ja ehk kõige sagedamini pannides.
Malmpannil, mis koka vanavanaema nii hästi teenis, on viimastel aastatel tagasi tulnud, sest mõned inimesed on muutunud ettevaatlikuks Teflon®-katete kui võimalike ebatervislike omaduste suhtes. Selle taaselustamisega on aga taastunud teadlikkus, et selle metalli kasutamine toiduvalmistamiseks nõuab sageli märkimisväärset valvsust.
Kui malm pole korralikult “maitsestatud”, võib malm sageli toiduvalmistamiseks mõeldud toiduainete, näiteks munade, pinnale kinni jääda. Erinevalt mittenakkuvatest kööginõudest seostub malm tegelikult rasvade ja õlidega, muutes selle pinda – seega mida kauem sellest metallist valmistatud panni kasutatakse, seda kasutajasõbralikumaks see muutub. Paljud professionaalsed kokad fännavad metalli, mida nad kiidavad selle soojapidavuse ja ühtlaselt kiirgava pinna eest.
Malmist sillad on üldiselt 18. ja 19. sajandi säilmed, kuigi mõned neist on säilinud. Selle metalli kasutamist peeti ka läbimurdeks 20. sajandi alguse ehitustööstuses selle kandevõime tõttu, kuid see jäi kõrvale, kui selle asemele võeti kasutusele uued terase vormid. Pärast Maailma Kaubanduskeskuse tornide kokkuvarisemist 11. septembril 2001 kaevati vrakist välja suur malmrist, mis oli endiselt terve.