Makromajanduspoliitika on katse mõjutada piirkonna, riigi või isegi kogu maailma üldist majandust. Nendes jõupingutustes saab üldiselt kasutada kahte erinevat tööriista. Esimene on rahapoliitika, mis on intressimäärade ja pankade valuutareservi nõuete kohandamine raha kättesaadavuse kontrollimiseks. Teine on fiskaalpoliitika, mis seisneb valitsuse eelarve koostamises ja rahastamises, et mõjutada majandust.
Rahapoliitikat kontrollib tavaliselt riigi keskpank, näiteks Ameerika Föderaalreserv või eurotsooni Euroopa Keskpank. Keskpangad juhivad riigi või piirkonna pangandussektorit. Rahapoliitika esimene tööriist on kohustusliku reservi nõuete kehtestamine – see tähendab, kui palju sularaha pangal peab olema. Kohustusliku reservi nõude tõstmine vähendab laenuks saadaolevat raha, muutes selle kulukamaks pakkumis- ja nõudlusjõudude tõttu.
Tavapärase äritegevuse käigus maksavad pangad sageli nii klientide väljamaksete kui ka laenude puhul nii palju raha välja, et nad ammendavad oma reservid alla lubatud summa. Oma reservinõuete täitmiseks laenavad üksikud pangad lühiajaliselt (sageli üleöö) vahendeid, tavaliselt keskpangalt. Keskpangad saavad raha kättesaadavust piirata ka selliste laenude intresside tõstmisega; intressimäärade langetamise kaudu teevad nad seevastu rohkem raha kättesaadavaks.
Valitsuse fiskaalpoliitika on makromajanduspoliitika teine komponent ja sellel võib olla sama suur mõju majandustegevusele kui keskpanga rahapoliitikal. Aastaeelarves kirjeldatakse valitsuse kavandatavaid kulutusi ja tulusid. Kõik valitsuse kulutused vabastavad majandusse suuri summasid. Suur osa sellest makstakse lõpuks üksikisikutele töötasuna. Kui valitsus suurendab kulutusi, liigub majandusse rohkem raha; kulutuste vähendamisel väheneb ka raha pakkumine majandusele.
Teine fiskaalpoliitika komponent on valitsuse tulud, eelkõige maksud. Maksude tõstmisel kantakse raha, mida inimesed ja ettevõtted muidu kulutaksid, üle valitsusele, vähendades seeläbi raha hulka majanduses. Samuti on maksude langetamisel kulutamiseks rohkem raha.
Kui valitsused rakendavad makromajanduspoliitikat, on nad üldiselt huvitatud selliste majandussuundumuste nagu inflatsiooni või tööpuuduse ennetamisest või kontrollimisest, mis võivad kahjustada suurt osa nende elanikkonnast. Mõlema suundumuse kontrollimine on keeruline ettevõtmine. Kui raha on liiga kergesti kättesaadav, tekib inflatsioonisurve. Kui raha pakkumine on aga liiga piiratud, avaldab kallima raha väljavaade tööandjatele survet tööjõu vähendamiseks, mis suurendab tööpuudust.
Makromajanduspoliitika on vastuoluline, olenemata sellest, millist lähenemist valitsused ja keskpangad kasutavad. Üks osa sellest poleemikast on puudujäägiga kulutused. Mõnede valitsuste, nagu USA, puudujäägi teenindamine maksab palju – see tähendab, et laenatud raha eest makstav intress on märkimisväärne summa. Kui riik laenab välisriigi valitsuselt, on sellelt laenult makstav intress laenava riigi majandusest laenuandja majandusse üle kantud raha. Seega on eelarve tasakaalustamiseks raha laenamisel pikaajaline tagajärg.
Maksupoliitika on veel üks vaidlusi tekitav valdkond. Kuigi maksumäärade tõstmine näib olevat ilmne viis tulude suurendamiseks, väidavad paljud, et maksude tõstmine vähendab ettevõtete ja eraisikute käsutuses olevat raha. See omakorda vähendab nende majandusaktiivsust, tõmmates seega majanduse alla.
Pooldajad väidavad, et maksude vähendamine lisab majandusele raha, tekitab majandusaktiivsust ja suurendab maksutulu. Nad väidavad, et ettevõte, mille makse vähendatakse, võib säästu kasutada rohkemate töötajate palkamiseks, kes igaüks maksab tulumaksu. Lisaks suurendavad lisandunud töötajad ettevõtte tootmist, mis toovad pikemas perspektiivis ka rohkem maksutulu.
SmartAsset.