Majanduspoliitika viitab tegevustele, mida valitsus võib võtta linna, osariigi või rahva majanduse muutmiseks. Tavaliselt koosneb see erinevatest meetmetest, mille kaudu valitsus püüab mõjutada kogu majandust. On kolm meetodit, mille kaudu valitsus püüab tavaliselt oma eelarvega majandust kontrollida, mida nimetatakse jaotamis-, stabiliseerimis- ja jaotusfunktsiooniks. Kuigi kõiki kolme funktsiooni kasutatakse alati koostöös, võivad nende rõhuasetused muutuda iga uue valitsuse, ajastu ja maailmamajandusega.
Eraldamise funktsioon viitab sellele, kui suur osa valitsuse eelarvest eraldatakse teatud projektidele. Näiteks võib valitsus otsustada, et osana oma majanduspoliitikast peab ta kulutama rohkem raha alalise armee ja tervishoiu arendamiseks. Maksudest kogutud vahendite eraldamine võimaldab valitsusel luua ka töökohti või avalikke kohti. Valitsus ei pea tingimata raha eraldamise raames kulutama, see võib näiteks tõsta riigi miinimumpalka.
Valitsus võib kasutada stabiliseerimisfunktsiooni riigi majanduse stabiliseerimiseks, kontrollides intressimäärasid või inflatsiooni ning nihutades tööhõivemäära täieliku tööhõive poole. Kui selle eelarve läheb defitsiiti, peab valitsus majandust stabiliseerima, seda tehakse sageli rahakontrolli abil. Valitsused võivad alandada intressimäärasid, püüdes hoida tööhõivemäärasid ja palku kõrgel, sest kui intressimäärad on kõrged ja majandus on halb, on tavaline, et tööpuudus tõuseb, samal ajal kui palgad langevad.
Valitsuse majanduspoliitika jaotusfunktsioon viitab erinevatele maksustamistasemetele ja majanduslikule koormusele, mida iga majandustasand peab kandma. Näiteks kinnisvara- ja tulumaksu tõstmine võib keskklassi ja väga jõukaid mõjutada rohkem kui majanduskihtide madalamasse otsa kuuluvaid. Tubaka- ja alkoholimaks võib aga tegelikult mõjutada ainult madalamaid klasse. Valitsused püüavad tagada, et maksude jaotamine oleks õiglane kõigi jaoks, keda need mõjutavad.
Valitsused võivad oma majanduspoliitika osana püüda reguleerida ka ettevõtteid ja tööstust. See on oluline, sest see on vajalik monopolide ennetamiseks. Turul konkurentsi soodustamine on ülioluline, sest kui ettevõttel on tarbijaturu teatud alal monopol, kasutab ta hindu tõstes kliente tõenäolisemalt ära.
Majanduspoliitika osana peavad valitsused olema kursis sündmustega rahvusvahelisel areenil. USA-s jälgib USA rahandusministeeriumi majanduspoliitika büroo rahvusvahelist majandusarengut ning hindab ja analüüsib neid, et prognoosida, millised võivad olla majandustingimused tulevikus. Kasutades makroökonoomikat – majandusharu, mis uurib majanduse toimivust ja struktuuri – saab see osakond luua mudeli, mis aitab valitsusel välja töötada elujõulise ja tõhusa majanduspoliitika.