Majanduslik stagnatsioon, mida mõnikord nimetatakse majanduslikuks immobilismiks, tekib siis, kui majandus läbib aeglase kasvuperioodi. Arvamused selle kohta, mida kujutab endast aeglane kasv, on erinevad, kuid enamik majandusteadlasi kasutab mõistet stagnatsioon mis tahes pikema perioodi kohta, mille jooksul sisemajanduse kogutoodang tõuseb vähem kui 2 või 3 protsenti. Kapitalistlikes riikides peetakse kasvu terve majanduse oluliseks komponendiks.
Majanduslik stagnatsioon algab sageli siis, kui kaupade pakkumine ületab tarbijanõudluse. Majanduslanguse ajal hakkavad paljud ettevõtted töötajaid koondama, mis vähendab üldist kasutatavat sissetulekut ja tarbijate kulutusi. Enne kui tootjad saavad tootmist aeglustada, tekib kiiresti varude ülejääk, mis viib pakkumise ja nõudluse vahelise tasakaaluni. Majandusseisak algab siis, kui ettevõtted aeglustavad tootmist ja ootavad, kuni olemasolevad varud ammenduvad, enne kui hakkavad rohkem kaupu tootma.
Riigid võivad majandusbuumi tagajärjel kogeda ka majandusseisakut, kui tarbijad säästavad suure protsendi oma kasutatavast sissetulekust. Sellistes olukordades säästavad inimesed buumiaastatel üleliigseid rahalisi vahendeid, mistõttu tarbijatel jääb rohkem kui piisavalt raha, et osta vajalikke kaupu ja mis toob kaasa ajutise tarbimise hüppe. Seejärel tarbimine langeb ja suurte sularahavarudega tarbijatel on vähe motivatsiooni rohkem töötada, mistõttu tootmine aeglustub ja riigi sisemajanduse koguprodukt hakkab langema.
Valitsused saavad majandusseisakuga tegelemiseks kasutada mitmesuguseid vahendeid, alates töötushüvitiste suurendamisest kuni raha juurde trükkimiseni. Töötushüvitise saajad saavad kulutada rohkem kui need, kes selliseid vahendeid ei saa, ning nende kulutused võivad aidata lahendada pakkumise ja nõudluse vahelist tasakaalustamatust. Valitsused peavad tõstma makse, et katta suurenenud hoolekandekulude kulusid ja see tähendab, et teiste tarbijate sissetulek väheneb maksustamise tõttu. Maksumaksjad peavad oma kulutusi vähendama, et arvestada suurenenud maksukoormusega ja nende vähenenud kulutused põhjustavad majanduse taas stagnatsiooni.
Mõned valitsused püüavad soodustada tarbijate tarbimist, trükkides rohkem raha ja langetades intressimäärasid. Need tegevused võivad lühiajaliselt majandust stimuleerida, kuid pikemas perspektiivis võib majanduses leiduv sularaha ülejääk kaasa tuua inflatsiooni. Kui hinnad tõusevad, jääb tarbijatel kulutamiseks vähem raha ja enne pikka aega hakkab pakkumine ületama nõudlust ning riiki jõuab uus majandusseisaku periood. Hoolimata majandusteadlaste ja poliitikute jõupingutustest stagnatsiooniga võidelda, kipuvad majanduslangused olema tsüklilised.
SmartAsset.