Majandusdemokraatia on üks sotsiaalökonoomika filosoofia. Sotsiaalökonoomika on majandusteaduse uurimine ja uurimine, kui seda vaadeldakse inimeste sotsiaalsete väärtuste, käitumise ja interaktsioonide kontekstis. Selles kontekstis toetab majandusdemokraatia jõukatelt vähemustelt võimu äravõtmist ja rahvale andmist. Põhimõtteliselt on see majandussotsialismi vorm, kus töötajad kontrollivad tootmist.
Majandusdemokraatia mudelid võivad esineda mitmel kujul, nii teoreetilises raamistikus kui ka reaalsetes olukordades rakendatuna. Siiski jagavad kõik lähenemisviisid põhilisi põhiväärtusi. Filosoofia näeb ette, et kõigil inimestel peaks olema juurdepääs ühistele ressurssidele, nagu maa, vesi ja tooraine. Suurettevõtete tekitatud kunstlik nappus tuleks kaotada ja tarbijate ostujõudu suurendada.
Majandusdemokraatia filosoofia järgi on põhiprobleemiks see, et ühiskond tervikuna ei teeni piisavalt raha, et osta kõike, mida ta toodab ja toodab. Selle põhjuseks on asjaolu, et suurem osa rikkusest kuulub väikesele inimrühmale. Nad kasutavad seda rikkust mitte oma töötajate heaolu huvides, vaid selleks, et muuta ennast ja teisi aktsionäre veelgi jõukamaks. See ebavõrdsus viib majandusdemokraatia filosoofia järgi vaesuse, töötuse ja nälgimiseni.
Selle probleemi lahendamise lähenemisviisid on erineva intensiivsuse ja ulatuse poolest. Paljud majandusdemokraatia rohujuuretasandi lähenemise pooldajad usuvad, et nad pääsevad kapitalistlikust mudelist, moodustades töölisühistuid. Rühm inimesi, kes jagavad sarnaseid oskusi, ühinevad ettevõtte juhtimiseks. Iga ühistu liige hakkab omama või rentima osa hoonest, koondama raha kommunaalteenuste ja reklaami jaoks ning saama võrdse osa kasumist. Enamikku tööliskooperatiive juhivad tänapäeval põllumeeste või kunstnike rühmad.
Radikaalsem lähenemine majandusdemokraatiale hõlmab kohalike, riiklike või maailma valitsuste ümberstruktureerimist. Selle asemel, et kontrollida ainult oma väikest ühistut, jagaksid töötajad sisuliselt iga ettevõtte omanikku. Kinnistu ei kuuluks kellelegi ja seetõttu ei saaks seda osta ega müüa. Seda sai siiski rentida. Kogu maa väärtuse määraks selle kasutusviis.
Selle lähenemisviisi kohaselt on pangad ka sotsiaalses omandis. Igal inimesel oleks õigus osale ettevõtete teenitud kasumist. Kõik töötavad, kuid palga saamise asemel saavad nad rikkusest võrdse osa. Sel viisil väidavad pooldajad, et vaesus, nälg ja sõda kaovad praktiliselt.