Majakärbes (Musca domestica) on üks levinumaid ja laiemalt levinud mittehammustavaid putukaid maailmas. Inimpopulatsioonide lähedal esinev toakärbes on peamine tegur mitmete tõsiste haiguste edasikandmisel.
Kodukärbsed kuuluvad kahetiivaliste seltsi. Need on putukad, millel on tavaline kolmeosaline keha, mis koosneb peast, rinnast ja kõhust. Toakärbse, kõva välisskeleti, keha on kaetud väheste karvadega. Neil on kuus liigendatud jalga, mis on samuti kaetud karvadega. Toakärbse säärtel ja jalalabadel ning ka nende suuosadel on sensoorsed lõhna- ja maitseretseptorid.
Täiskasvanud toakärbsed ei ole tavaliselt suuremad kui 1/2 tolli (1.25 cm), kusjuures emased on isastest suuremad. Rindkere on tumehall, selga pikisuunas kulgeb neli tumedat joont. Kõhu kõhu ventraalne pool on kollane. Toakärbestel on liitsilmad, mis koosnevad mitmest visuaalsest üksusest. Kuna liitsilmad ei ole keskendunud, on toakärbse nägemine hägune.
Kodukärbsed paljunevad hämmastava kiirusega. Ainult umbes kahe nädala pärast munast täiskasvanuks saamiseni on emane munemiseks valmis – neist peaaegu 500. Ta muneb kolme kuni nelja päeva jooksul umbes 100–150 partiidena. Tema valitud munemiskeskkond on midagi, millest vastsed saavad koorumisel toituda. Tüüpilised paljunemispaigad on prügi, mädanenud toit, mis tahes tüüpi paljastatud väljaheited ja lagunevad loomakorjused. Edukaks koorumiseks peavad munad olema niisked.
Vähem kui ühe päeva jooksul (8–20 tunni jooksul) kooruvad valkjad vastsed, mida nimetatakse tõugudeks, ja hakkavad sööma. Täiskasvanud tõug saavutab oma küpse suuruse – 0.3–0.5 tolli (7–12 mm) – umbes kolme päevaga. Vastsed on täielikult välja arenenud ja valmis nukkuma nelja kuni kolmekümne päeva jooksul, olenevalt nende keskkonna temperatuurist. Mida optimaalsem on temperatuur, seda kiiremini arenevad.
Samamoodi sõltub toakärbse nukkude areng keskkonna temperatuurist. Optimaalsetes tingimustes kulub toakärbse nukukoopast väljumiseks vaid kaks kuni kuus päeva.
Ideaalsetes tingimustes võib toakärbse elutsükkel lõppeda juba kümne päevaga. Keerulisemates tingimustes võib selleks kuluda kuni kaks kuud. Kodukärbse keskmine elutsükkel kestab kümme kuni kakskümmend üks päeva. Igal aastal võib toakärbeste põlvkondi esineda kümnest kuni kahekümneni.
See imeline paljunemisvõime muudab toakärbse võitluses haiguste ja haiguste vastu kohutavaks vaenlaseks. Toakärbes on sageli tüüfuse, siberi katku, düsenteeria ja koolera ning muude tõsiste haiguste kandja. Ta edastab haigusi, korjates patogeene oma jalakarvadelt ja ladestades need seejärel toidule, saastades seda, kui ta sinna maandub.
Käsna omades, imedes suuosasid, saavad toakärbsed tarbida ainult vedelat toitu. Selleks voolavad nad oma toidule tagasi, mis võimaldab seedeensüümidel toitu vedeldada, et nad saaksid seda alla neelata. See protsess kannab toakärbse mao sisust mikroobe kõike, mis juhtub peale maanduma ja sööma – see on eriti problemaatiline, kui see on toit, mida inimene hakkab tarbima.
Hoolimata oma rollist haiguste kandjana ja üldisest tüütusest täidavad toakärbsed siiski mõningaid kasulikke funktsioone. Need on toiduks ämblikele ja lindudele, nad toimivad koristajatena, et aidata ära tarbida surnud loomi ja mädanenud jäätmeid, ning nad on tõhusad tolmeldajad.
Kodukärbseid ei tohi segi ajada tallkärbeste ehk koerakärbestega. Stabiilsed kärbsed toituvad verest ja tekitavad tooreid, ärritunud haavu. Koerad, kes veedavad palju aega õues, võivad olla nende kärbeste peamised sihtmärgid. Puhakärbsed ehk lihakärbsed on suured, aeglased, läikivad rohelised või sinised kärbsed, mida võib samuti segi ajada toakärbsega. Need kärbsed eelistavad värskelt surnud loomi ja on hea indikaator läheduses surnud looma kohta. Nad ei hammusta.