Mahuline tootmismakse (VPP) on finantskokkulepe, mida tavaliselt kasutatakse nafta- ja gaasitööstuses. Kinnisvaraomanik müüb osa tulevasest kaubatoodangust sularaha ettemaksu eest. Ostja saab kindla protsendi tegelikust kaubatoodangust, kindlaksmääratud igakuise koguse või samaväärse rahalise väärtuse. Mahulise toodangu tasumise leping võib lõppeda kindlaksmääratud aja möödumisel või siis, kui kokkulepitud kaubasumma või selle väärtus on ostjale üle antud. Selline korraldus võimaldab tootmisettevõtetel kaasata kapitali, säilitades samal ajal omandiõiguse.
VPP on kokku pandud ühe või mitme kinnisvara tööhuvidest. Tööhuvi on õigus kasutada kinnisvara ja saada pärast litsentsitasude maksmist kogu tootmistulu. Enamasti rendib töötav huviomanik maavaraõigused teiselt osapoolelt, lubades maksta litsentsitasusid, ning võtab arendus- ja kasutuskulud täies ulatuses enda kanda. Mittetegevusest tulenevat huvi saab töötav huviomanik omakorda edasi anda investoritele mahulise tootmismakse korras.
Nagu teistegi finantseerimisstruktuuride puhul, peab müüja tarnima kindlaksmääratud koguse kaupa või selle samaväärse väärtuse kindlaksmääratud aja jooksul. Müüjale võivad kehtida vara võõrandamise piirangud, aga ka nõuded võlga teenindavatele kinnisvaraobjektidele suuremate kapitalikulude kohta. Tavaliselt ei vastuta müüja mitte ainult tegevuskulude eest, vaid ka kõigi kinnisvaraga seotud juriidiliste riskide ja võimalike keskkonnakohustuste eest.
Tavalisteks VPP investoriteks on investeerimispangad, energiaettevõtted või riskifondid. Investorid saavad ülekaaluka litsentsitasu määratud kinnisvara eest, mis võib hõlmata saite, mis on praegu tootmises või arendamisel. Kasutustasu intress annab investorile protsendi toodetud kaupadest või nende tootmisest saadavast tulust ilma tootmiskuludeta, mille maksab töötav intressiomanik. Ostjaid ohustab hinnakõikumine, kuid suurem osa mahulise tootmismaksega investoritest katab sellega kaasneva riski, sõlmides teiste osapooltega toormehinna maandamisi.
VPP-sse investeerijad võivad hinnakõikumiste maandamiseks sõlmida kaubavahetuslepingu. Seda kasutatakse sageli naftatootmises, kus maksmine võib põhineda pigem kauba keskmisel hinnal teatud perioodi jooksul kui turuhinnal. Sarnast kaitset pakuvad ka muud energiatuletisinstrumendid, nagu optsioonid ja futuurilepingud. Tootmise mahulise maksekorralduse peamine risk on aga see, et investeering põhineb kolmanda osapoole tootmisprognoosi täpsusel.