Maginot’ liin oli kaitserajatiste seeria, mille prantslased ehitasid pärast I maailmasõda, et kaitsta Saksamaa või Itaalia sissetungi eest. Paljud peavad seda kõigi aegade üheks suurimaks sõjaliseks veaks, kuna see ei muutnud II maailmasõjas lõpuks suurt midagi ja sakslased läksid sellest üsna kergesti mööda, vallutasid Prantsusmaa 1942. aastaks. Tänapäeval võivad mõned seda terminit kasutada viidates toimingud või objektid, mis ei kaitse piisavalt. Võib öelda: “USA sõduritele soomusrüüde varustamata jätmine on Maginot’ liin.”
Maginot’ liin koosnes relvapostidest, takistustest, nagu tankid, ja kindlustest. Joone nõrgim koht oli Prantsusmaa ja Belgia vaheline piir. Belgia ja Prantsusmaa olid liidus enne Teist maailmasõda, kuid Belgia kuulutas 1936. aastal välja neutraliteedi. Selle tulemuseks oli hoogne tegevus liini pikendamiseks üle Belgia.
Kahjuks kukkusid Prantsusmaad sissetungijate eest kaitsma pidanud sektsioonid kohutavalt läbi. See on koht, kus Prantsusmaa tegelikult langes. Saksamaa oli paigutanud väljapoole Maginot’ liini tugevaimat osa mannekeenarmee ja seejärel kasutanud maavägesid Belgia kaudu tungimiseks. Nad suutsid ülejäänud liini Prantsusmaa seest ära lõigata ja Prantsusmaa juurdepääsu oma sõduritele. See sundis prantslasi sõlmima vaherahu ja lubama Saksa okupatsiooni oma riigis.
Sakslased hoidsid siis Maginot’ liini, kuid sellel polnud suurt vahet, kui liitlasväed suutsid Prantsusmaa vabastada. Selle asemel läksid liitlased ümber joone ega pidanud töötama paljude sakslaste käes olevate kindlustuste ja takistuste alistamisega.
Nii prantslased kui sakslased hindasid Maginot’ liini tähtsust üle. Tegelikult usuvad paljud sõjaajaloolased, et Prantsusmaa sõltuvus kaitseliinist oli selle allakäik. Kuna suurem osa nende sõjalisest jõust oli koondunud liinile, suutis Prantsusmaa vaevu end oma piirides sissetungijate eest kaitsta. Algselt pidi joon olema vaid üks kaitsevahend sissetungijate eest, kuid tekitas prantslastele kiiresti võltsi turvatunde.
Tuleb märkida, et Maginot Line saavutas oma tugevaimates punktides edu. See hoidis Itaalia vägesid Prantsusmaale tungimast ja sundis sakslasi tungima läbi Belgia. Sellel polnud aga suurt tähtsust, kui Prantsusmaa oli sunnitud vaherahu allkirjastama.
Tänapäeval on sellest piirist mõned jäänused. Suurem osa maast, mida see hõivas, on nüüd eraomandis või on lihtsalt hooldamata ja on märgatavalt lagunemas.