Maagaas on kergestisüttiv lõhnatu ja värvitu süsivesinikgaas, mis koosneb suures osas metaanist. Seda toodetakse sügaval maakoores asuvates rõhu all olevates maardlates, mis asuvad tavaliselt vahetult naftamaardlate kohal. Gaas tekib ligikaudu samal viisil nagu nafta, geoloogiliste protsesside käigus, mis mõjutavad orgaanilist ainet miljonite aastate jooksul. Kõrge süttivus koos madalate heitkogustega teeb sellest kõrgelt hinnatud ressursi. Elektrist säästlikumat maagaasi kasutatakse peamiselt kodude kütmiseks, toiduvalmistamiseks ja seadmete (nt veeboileri ja pesukuivati) käitamiseks.
Varastel tsivilisatsioonidel oli maagaasiga huvitav suhe. Kuna see imbus sügavalt maa seest, sütitasid sellised sündmused nagu välgulöögid selle aeg-ajalt põlema. Muistsetele rahvastele omandas kivide vahelt või madalatelt sooaladelt lähtuv tuli jumaliku või üleloomuliku tähenduse. Üks kuulus näide on legend Parnassuse mäe “igavesest leegist”, mille avastas Kreeka kitsekasvataja umbes 3,000 aastat tagasi. Delfi oraakli tempel püstitati väidetavalt tule ümber ja preestrinna avaldas ennustusi, mis olid inspireeritud imelistest leekidest.
Aastaks 500 eKr leidsid hiinlased viisi, kuidas seda gaasi hästi kasutada, luues algelised bambusevartega torujuhtmed. Määrates kindlaks piirkonnad, kust see maapinnast välja pääses, suunasid nad gaasi keeva mereveepottide alla tulekahju süütamiseks, et valmistada destilleeritud joogivett.
1785. aastal turustas Ühendkuningriik alternatiivse kivisöest toodetud maagaasi. Tootmine levis pärast sajandivahetust Ameerika Ühendriikidesse, kuid kivisöest toodetud gaas oli vähem puhas ja vähem efektiivne. Aastal 1821 kaevas William Hart New Yorgist esimese kaevu, otsides looduslikult esinevat gaasi, ja peagi järgnes esimene Ameerika gaasiettevõte. Robert Bunsen leiutas Bunseni põleti 1885. aastal ja 1938. aastaks oli maagaas Ameerika Ühendriikides reguleeritud ressurss.
Lisaks looduslikele ladestutele toodavad väikesed mikroorganismid, mida nimetatakse metanogeenideks, orgaanilist ainet lagundades maagaasi. Metanogeenid asuvad inimeste ja paljude loomade, sealhulgas veiste, soolestikus ning neid võib leida ka anaeroobsetes tingimustes Maa pinna lähedalt. Need mikroorganismid vastutavad prügilagaasi eest, mida täpsemalt nimetatakse biogeenseks metaaniks, mida eristatakse termogeensest metaanist ehk ladestunud gaasist. Kuigi suur osa maagaasi pääseb õhku erinevatest biogeensetest allikatest, tehakse jõupingutusi tehnoloogia väljatöötamiseks, mis võimaldab seda koguda ebatavalistest allikatest. See täiendaks looduslikke maardlaid, mis mõne hinnangu kohaselt on üsna ulatuslikud.
Energiateabe administratsiooni andmetel 2006. aasta seisuga on Venemaal umbes 27% maailma maagaasi koguvarudest – kõige rohkem kui ühestki riigist. Lähis-Ida riikidel on kokku umbes 40% maailma koguvarudest, kusjuures Iraanil on suurim osa (umbes 14%). Aafrikas ja Aasias on mõlemal umbes 8%, Aasias aga veidi rohkem kui Aafrikas. Kesk- ja Lõuna-Ameerika osakaal kokku on umbes 4% – umbes sama kui Ameerika Ühendriikidel.