Püüdlik parasitoos ehk parasitoosi luulud on psühhoosi vorm, mille puhul patsient usub, et tal on parasiitnakkus, kuigi tegelikkuses sellist nakatumist ei ole. Sageli kirjeldab patsient ettekujutatud parasiite naha kohal või all roomavate putukatena. Moodustamine, meditsiiniline termin, mis tähistab naha roomamistunnet, nagu “nõelad ja nõelad”, mis võivad tekkida siis, kui vereringe jäsemesse on ajutiselt katkenud, võib olla mõne parasitoosi pettekujutluse aluseks.
Luulist parasitoosi nimetatakse mõnikord Ekbomi sündroomiks 20. sajandi Rootsi neuroloogi Karl Axel Ekbomi järgi. Siiski töötas Ekbom nii parasitoosi pettekujutelmade kui ka rahutute jalgade sündroomi kallal ning mõlemat seisundit võib nimetada Ekbomi sündroomiks. Need kaks häiret on aga väga erinevad, kuna rahutute jalgade sündroomil on füüsilised põhjused ja luululine parasitoos on psühholoogiline seisund.
Püüdliku parasitoosiga patsiendid koguvad sageli asju, mida nad peavad oma nakatumise kohta tõendiks, nagu väikesed jäljed kehal või riietel. Nad võivad end vigastada, näiteks liigse kriimustamise kaudu, ja mõnikord veenda teisi, näiteks neid, kellega nad koos elavad, et ka nemad on nakatunud. Erinevaid pettekujutlusi, kleeptoparasitoosi iseloomustab usk, et inimese eluruum on nakatunud parasiitidega, mitte inimene.
Püüdlik parasitoos võib jagada kolme kategooriasse. Need on primaarsed, sekundaarsed funktsionaalsed või sekundaarsed orgaanilised. Primaarse luululise parasitoosi korral avaldub psühhoos iseenesest, ilma kaasnevate häirete või põhjusteta. Sekundaarses funktsionaalses variandis esineb veel üks psühhiaatriline seisund, näiteks skisofreenia või depressioon.
Parasitoosi sekundaarsete orgaaniliste pettekujutluste korral on psühhoos põhjustatud meditsiinilisest haigusest, ravimitest või meelelahutuslikust uimastitarbimisest. Mõned meditsiinilised seisundid, mis võivad põhjustada luululist parasitoosi, on suhkurtõbi, tuberkuloos, vähk ja neuroloogilised häired. Menopaus, allergiad, kehv toitumine ja narkootikumide kuritarvitamine võivad samuti olla parasitoosi pettekujutluste aluseks.
Patsientidel, kellel on parasitoosi pettekujutelm, diagnoositakse sageli valesti või mõistetakse neid valesti, kuna nad tavaliselt ei mõista, et nende seisund on psühholoogiline. Nad otsivad abi tõenäolisemalt dermatoloogilt kui psühhiaatrilt ja võivad psühhiaatrilisest ravist keelduda. Kui luululine parasitoos on sekundaarne seisund, ravitakse seda esmase seisundi või põhjuse ravimisega. Olgu see esmane või sekundaarne, parasitoosi pettekujutlusi on sageli väga raske ravida, kuna patsient lükkab tagasi oma sümptomite psühholoogilise selgituse.