Kakofoonia, mis tähendab kreeka keeles sõna-sõnalt “halb heli”, on kirjanduslik termin, mis viitab segavatele või ebameeldivatele helikombinatsioonidele kirjas või kõnes. Kirjanikud väldivad üldiselt kakofoonilisi helisid ilmselgel põhjusel, et neid on üldiselt ebameeldiv lugeda. Luules on aga aegu, kus kakofooniat saab kasutada lugejas teatud emotsionaalsete reaktsioonide tekitamiseks, mürarohke olukorra kirjeldamiseks, ebamugavustunde edasiandmiseks või lihtsalt meelelahutuseks ebatavalise helitöö abil.
Kakofoonia kõige ilmsem ja sõnasõnalisem kasutus luules on tegeliku valju ebameeldiva heli jäljendamine. Sel viisil võib kakofoonia olla onomatopoeesia vorm. Augusta Davies Webster teeb seda oma luuletuses “Circe”, mille algusread kirjeldavad lähenevat tormi, mida kõneleja eeldab “kiljuvate okste poolitamist” (rida 13). Karmi kõlaga “lõhkumine” ja “karjumine” algavad mõlemad kolme kaashäälikuga ja neil on järgmise silbi alguses veel üks tugev kaashäälik. Rida kaldub pisut kõrvale ka luuletuse eeldatavast rütmist — jambiline pentameeter —, lisades tormi rämedat, ohjeldamatut kõla.
Teiseks saab kakofooniat kasutada mõne erineva ebamugavuse kujutamiseks, olgu see siis kõneleja enda ebamugavustunne või mõni ebameeldiv olukord, mida luuletus kirjeldab. See kasutus võib kattuda eelmisega, kuna ka mürarikkad olukorrad võivad olla ebamugavad; kuid seda võib kasutada ka emotsionaalselt tormiliste olukordade kirjeldamiseks. Gerard Manley Hopkins teeb seda sageli oma kohutavates sonettides, luuletustes religioosse kahtluse kohta. “Carrion Comfort” kirjeldab kõneleja meeleheidet: “Skannimine / Tumedate õgivate silmadega mu muljutud luud” (rida 6). Selle rea alliteratsiooni kakofooniline kasutamine ja suur rõhuliste silpide arv kajastavad kõneleja enda sisemist segadust.
Mõnikord võib luuletaja aga kakofooniat lihtsalt lõbu pärast kasutada. Luuletajad kasutavad heli sageli ootamatutel viisidel, et uurida keele väljendamise piire. See on eriti levinud lasteautorite puhul, nagu Lewis Carroll või Shel Silverstein. Kakofoonia selliste autorite loomingus võib viidata valjule mürale või ebameeldivatele olukordadele, kuid sama sageli võib see olla katse lõbustada ja hoida tähelepanu väikelastel, kelle kõrvad ei pruugi peenemat helitööd tabada, kuid on kakofooniale vastuvõtlikud.