Lauto on keskaegne keelpill, mis näeb välja nagu pooleks lõigatud pirn, millel on veidi pikem vars. Seda mängitakse näpupatjadega pilli näppides ja sellel on õrn, rikkalik, kitarrilaadne kõla. Lutenistid kurdavad selle üle, et pilli keeli on keeruline hääles hoida. See arenes välja araabiakeelsest instrumendist, mida tuntakse nime all Ud, ning itaallased ja sakslased viimistlesid ehituskunsti hiljem. Lõpuks lõpetati pill kasutusest ja asendati barokiajal klahvpillidega.
Seadme pirnikujuline korpus on valmistatud õhukesest, peaaegu poolläbipaistvast männitükist, mistõttu on see kerge ja kaasaskantav, kuid habras. Ülemine männikiht on tugevdatud veidi paksemate puitvarrastega ja selle keskel on roosiauk, mis toimib instrumendi kõlarina. Õrn instrument on kergelt nööritud, et vältida selle purunemist suure pinge all. Varasematel versioonidel oli ketasteta kael, hilisematel versioonidel aga närimislaud.
Selle keelpilli tagakülg on valmistatud kumeratest vormitud puidust ribadest. Need painutatud ribad on servast servani kokku liimitud, andes lutsule tagantpoolt mullitava ilme. Alumine külg oli valmistatud tugevamast puidust, nagu plaatan, seeder ja küpress, et anda instrumendile rohkem vastupidavust. Erinevate kasutatud puitmaterjalide tulemusena oli pill kahetooniline.
Lutsu päritolu pärineb araabia maailmast ning hiljem leidsid selle üles ka teised riigid ja ühiskonnad. Nende hulgas olid ka iidsed kreeklased, kes seostasid pilli Apolloga – jumalaga, keda austati muusadekoori juhina. Kreeka ühiskonnad kasutasid keelpilli kliimasündmuste rõhutamiseks koomilistes ja traagilistes teatrilavastustes. Selle populaarsus kasvas ja sellest sai üks renessansiajastu lugupeetumaid instrumente Euroopas. Tegelikult pärines suurem osa sellele kirjutatud muusikast just sellel perioodil.
Lauto esines paljudes erinevates kunstiliikides, kuid saavutas kõige populaarsema renessansi ajal. Lauto esines paljudel maalidel ja seda kujutati sageli koos inglitega, kuna pilli sel ajal laialdaselt kasutati. Laut leidis poolehoidu ka skulptorite seas ning nad voolisid seda hoidvaid kujusid kirikutes ja mujal. Kreeka tragöödiaid ja komöödiaid mängides kasutas Shakespeare seda seadet, et rõhutada oma näidendite teatud süžeepunkte.