Mis on lunastusõigus?

Väljaostuõigus on seadus, mis käsitleb kinnisasja tagasinõudmist pärast selle vara sundvõtmist. Jurisdiktsioonides, kus seda seadust tunnustatakse, antakse võlgnikule teatud ajavahemik vara üle kontrolli taastamiseks, tasudes vara eest võlgnevuse. Mõnes piirkonnas ei hõlma see arv mitte ainult kinnisvara enda võlgnevust, vaid ka kõiki sundraha sulgemisega seotud kulusid ja tasumata makse.

Enamasti laieneb väljaostuõigus ainult kinnisvarale, mida peetakse kinnisvaraks. Tavaliselt määratletakse kinnisvara kui maad ja sellel maal asuvaid ehitisi. Sellesse kinnisvarakategooriasse kuuluvad nii elu- kui ka äripinnad. Samuti on jurisdiktsioone, kus haagissuvilad kvalifitseeruvad samuti kinnisvarana.

Väljaostuõigusega on võlgnikul võimalus saada tagasi kontroll vara üle, mille ta on sundmüügi tõttu kaotanud. Piiratud aja jooksul pärast arestimise algust saab võlgnik astuda samme, et tasuda kõik vara omandiõigusega seotud võlad. Kui kogu võlg on rahuldatud, teavitatakse sellest pädevat kohut ja vara tagastatakse võlgniku valdusesse, kellest saab kinnisvaraomanik.

Selles, kui kaua on võlgnikul võimalus seda lunastamisõigust taotleda, on mõningaid erinevusi. Mõnes piirkonnas saab ta seda õigust kasutada kuni vara avalikul enampakkumisel pakkumiseni. Mõned jurisdiktsioonid seavad selle õiguse kasutamisele ajapiirangud, mille periood algab sulgemise esitamise kuupäevast. Olenevalt seadustest, mis reguleerivad kinnisvara asukoha sulgemise protsessi, võib see tähendada, et võlgnikul on mõnest nädalast mitme kuuni aega, et koguda võla kaotamiseks ja vara valduse taastamiseks vajalik kapital.

Kuigi on erandeid, on sageli keeruline väljaostuõigust nõuda ja seejärel laenuandjaga uut maksegraafikut kokku leppida, et kaotatud vara tagasi nõuda. Sagedamini kindlustab võlgnik rahastamise muust allikast, korraldab kogu makse edastamise eelmisele laenuandjale ning pandib tagasisoetatud vara uue rahastamise tagatiseks. See võib olla keeruline protsess, kui arestimine toimus töökaotuse või mõne muu teguri tõttu, mis pärsib võlgniku suutlikkust korrapärase maksegraafikuga hakkama saada.