Kui paljud arutlevad kirjandusteoste üle objektiivselt, absoluutselt ja selle järgi, kuidas autor lehel olevaid ideid arendas, siis lugejate vastuse kriitika keskendub lugejale ja sellele, kuidas ta kirjandusteose vastu võtab. Teatud mõttes nihutab see teksti iseseisvalt eksisteerimast – näiteks raamatu füüsilistel lehtedel – ja eeldab selle asemel, et tekst eksisteerib ainult siis, kui seda loetakse. See teooria muudab kirjandusteosed rohkem etenduskunstiks, kus lugeja lugemiseks ja teksti tõlgendamiseks on lavastus. Kriitilised teoreetikud jätkavad selle lähenemise arendamist, võttes arvesse lugeja olemust ja seda, mida ta teksti juurde toob, ning erinevaid “läätsesid”, mille kaudu teksti saab vaadata.
Põhilised uskumused
Lugeja vastuse kriitikas on lugemisakt nagu dialoog lugeja ja teksti vahel, millel on tähendus ainult siis, kui need kaks on vestlusesse ühendatud. See määratleb teksti rolli iseseisvast objektist ümber millekski, mis saab eksisteerida ainult siis, kui seda loetakse ja mis suhtleb lugeja meeltega. Nii ei ole lugeja tekstis öeldu passiivne vastuvõtja, vaid võtab pigem aktiivse rolli. Seejärel toimib tekst katalüsaatorina, mis ärgitab lugejas mälestusi ja mõtteid, võimaldades tal siduda teksti isiklike kogemustega ja seeläbi täita tekstist jäänud tühikuid. See võimaldab teoreetikutel selgitada, miks inimestel võib olla samale tekstile erinev reaktsioon ja tõlgendus.
See kriitikavorm ulatub isegi nii kaugele, et uurib rolli, mida üksikud sõnad ja fraasid tekstis mängivad lugejaga suheldes. Pakutakse, et sõnade tekitatavad helid ja kujundid või isegi see, kuidas lugeja neid hääldab või räägib, võivad teksti tähendust oluliselt muuta. Mõned lugejate vastuste kriitikud lähevad nii kaugele, et analüüsivad teksti fraaside kaupa, et teha kindlaks, kui suur osa lugemiskogemusest on ette määratud, ja seejärel analüüsida, kuidas iga lugeja kogemus seda esialgset tähendust muudab.
Lähenemisviisid lugeja vastuse kriitikas
Lugeja vastuse kriitika algab sellest, mida formalistlik kirjanduskriitika nimetab “afektiivseks eksimuseks” – et lugeja reaktsioon on teksti mõistmisel asjakohane – ja kasutab seda kirjandusteosele lähenemisel. Siiski on selles kriitilise teooria koolkonnas erinevaid lähenemisviise; mõned vaatlevad teost üksiku lugeja vaatenurgast, teised aga keskenduvad sellele, kuidas rühmad või kogukonnad teksti suhtuvad. Nende kriitikakoolkondade jaoks on oluline see, mida tekst lugejaga teeb, ja mitte tingimata teos ise, autori kavatsused või sotsiaalne, poliitiline või kultuuriline kontekst, milles see on kirjutatud.
Silt “lugejale suunatud kriitika” on muutunud populaarseks, kuna lugeja kogemused ja ootused muutuvad sageli aja möödudes. Lisaks lugeja võib pöörduda teksti erinevatest vaatenurkadest, või läätsed. See tähendab, et lugeja võib näha oma isikliku vastuse väärtust, analüüsides samal ajal teksti mõne muu kriitilise lähenemise alusel.
Üksikud lugejad
Üldiselt tunnustatakse Louise Rosenblatti selle idee formaalse tutvustamise eest, et lugeja kogemus ja suhtlus tekstiga loob tõelise tähenduse. Sellest ideest kujunes välja see, mida hakati nimetama transaktsioonilise lugeja vastuse kriitikaks. Rosenblatt väitis, et kuigi lugeja juhindub autori esitatud ideedest ja sõnadest, annab sellele tegelikult tähenduse iga üksiku lugeja kogemus teose lugemisel. Kuna iga inimene toob lugemistehingusse ainulaadsed teadmised ja tõekspidamised, tähendab tekst erinevatele inimestele erinevaid asju. Just seda tähendust — lugeja tähendust — tuleks hinnata, selle asemel, et vaatleda ainult autori teksti vaakumis.
Teised kriitikud keskenduvad sellele, kuidas lugeja meel tekstiga suhestub, nn psühholoogilise lugeja vastuse kriitikana. Lugejas nähakse psühholoogilist subjekti, keda saab uurida tema alateadlike tõugete põhjal, mille tema reaktsioon tekstile toob pinnale. Teksti lugemine võib muutuda lugeja jaoks peaaegu teraapiliseks kogemuseks, sest tema loodud seosed paljastavad tõde tema isiksuse kohta.
Psühholoogiline lugeja vastuse kriitika õhutas paljuski teist sarnast teooriat – subjektiivset lugeja vastuse kriitikat -, mis viib isikliku psühholoogilise komponendi veelgi kaugemale. Selles teoorias arvatakse, et lugeja tekstitõlgendust mõjutavad kõigepealt sügavalt isiklikud ja psühholoogilised vajadused, mitte ei juhindu tekstist. Arvatakse, et iga lugemine toob pinnale psühholoogilised sümptomid, millest lugeja võib leida oma teadvuseta motiivid.
Ühtne lugeja
Teised lugejate kriitika koolkonnad ei vaata lugejat kui indiviidi, vaid kui teoreetilist lugejat. „Kaudne lugeja”, näiteks idee, mille tutvustas Wolfgang Iser, on lugeja, keda teksti jaoks nõutakse – lugeja, keda autor kirjutades ette kujutab ja kellele ta kirjutab. Lugejat juhib tekst, mis sisaldab lugejale täitmiseks, selgitamiseks ja teksti sees seoste loomiseks mõeldud lünki. Lugeja loob tähenduse lõppkokkuvõttes mitte ainult selle põhjal, mis tekstis on, vaid sellel, mida tekst tema sees on esile kutsunud. Teoreetik Stanley Fish tutvustas seda, mida ta nimetas “teadlikuks lugejaks”, kes toob lugemiskogemusse varasemad jagatud teadmised.
Sotsiaalse lugeja vastus
Sotsiaalse lugeja vastuse kriitika keskendub “tõlgenduslikele kogukondadele” – rühmadele, kellel on ühised tõekspidamised ja väärtused – ja sellele, kuidas need rühmad kasutavad konkreetseid strateegiaid, mis mõjutavad nii teksti kui ka nende lugemiskäitumist. See on rühm, kes seejärel määrab, milline on teksti vastuvõetav tõlgendus, kusjuures tähendus on see, mida rühm ütleb, et see on. Näiteks raamatuklubi või kolledži üliõpilaste rühm, lähtudes oma kultuurilistest ja grupipõhistest tõekspidamistest, lepib üldiselt kokku teksti lõplikus tähenduses.
Ühiskonnateooria laiendusena saavad need sarnaselt mõtlevad rühmad tekstile läheneda ja seda vaadata erinevatest objektiividest. Kui rühm leiab, et teatud elemendid on olulisemad kui teised, võib ta uurida teksti sellest konkreetsest vaatenurgast või objektiivist. Näiteks võivad feministlikud kirjanduskriitikud keskenduda kirjutise naiselementidele, samas kui uued historitsid võivad keskenduda kultuurile ja ajastule, mil teksti loetakse.
Argumendid lugejate vastuse kriitika vastu üldiselt
Tihti väidetakse, et lugejate vastuse kriitika võimaldab lugeda kehtivaks teksti mis tahes tõlgendust ja võib seetõttu teksti sisu devalveerida. Teised väidavad, et teksti ignoreeritakse täielikult või et teksti on võimatu õigesti tõlgendada, võtmata arvesse selle kirjutamise kultuuri või ajastut. Lisaks on suurem etteheide, et need teooriad ei võimalda lugeja teadmisi ja kogemusi tekstiga üldse laiendada.