Lõppkasutaja arendus on see, kui tarkvaraprogrammi lõppkasutaja vastutab selles programmis uute rakenduste või varade arendamise eest. See on vastupidine elementaarsemale tarkvaraarendusele, kus programmi loomise eest vastutav ettevõte on ka see, kes arendab selle jaoks kõik rakendused ja varad. Sellise arenduse peamised eelised hõlmavad asjaolu, et see võib kiirendada arendusaega ja kasutajad võivad end tarkvaraga rohkem siduda. Lõppkasutaja arendust on kasutatud paljudes erinevates programmides, sealhulgas arvutimängudes, illustratsiooniprogrammides ja teadusliku modelleerimise tarkvaras.
Peamine erinevus lõppkasutaja arenduse ja tavalise tarkvaraarenduse vahel on viis, kuidas kasutaja tarkvara kasutab. Standardarendus hõlmab tavaliselt ainult tarkvara kujundajaid ja arendajaid, kes loovad uusi rakendusi ja tarkvara kasutusviise, mida seejärel kasutajatele pakutakse. Lõppkasutaja arendamise kaudu võib programm aga pärast väljalaskmist edasi kasvada, kuna kasutajad loovad tarkvara sees uusi rakendusi või kasutavad programmi uute varade loomiseks. See võimaldab tarkvaraarendajal välja anda programmi, mis on valmis, kuid mis ei ole mõeldud rahuldama iga võimaliku kasutaja vajadusi, kuna kasutajatele endile antakse võimalus tarkvara oma vajadustele vastavaks muuta.
Kasutades lõppkasutaja arendust, saab tarkvaraettevõte võimaldada kasutajatel tunda end uue sisu loomisel isiklikumalt kaasatuna. See ei kehti alati kõigi kasutajate kohta, kuna mõned inimesed kasutavad tõenäoliselt teiste loodud tarkvara ja sisu, kuid ei tegele ise arendusega. Selline programm on tõenäoliselt paremini kohandatav ja võib luua suurema kasutajabaasi, kuna inimesed muutuvad sageli lojaalseks tarkvarale, millega nad saavad manipuleerida.
Lõppkasutaja arendus on juurutatud mitmetesse tarkvaraprogrammidesse erinevatel kasutusaladel ja põhjustel. Näiteks arvutimängud sisaldavad sageli tööriistakomplekte või arenduskomplekte, mis pakuvad mängijatele palju samu tööriistu, mida arendajad kasutavad, võimaldades mängijatel luua uusi tasemeid, keskkondi, olendeid ja kogemusi, mida teised mängijad nautida. Kunstiprogrammid võivad sisaldada ka sarnaseid funktsioone, andes kasutajatele võimaluse luua uusi tööriistu, mida programmis endas kasutada. Teaduslik modelleerimistarkvara saab kasutada lõppkasutajate arendust, et anda neile võimalus luua erinevaid stsenaariume ja skriptida erinevaid käitumisviise, võimaldades kasutajatel katsetada erinevaid võimalikke olukordi ja luua füüsiliste sündmuste realistlikke virtuaalmudeleid.