Luules on lõpp-peatamine nähtus, mis seiskab lause, fraasi või idee seoses poeetilise rea lõpuga. See võib olla asjakohane sõltumata luule vormist, olgu sellel kindla pikkusega read või vabamad värsiridad. Paljud peavad lõpetamist luule kättesaadavamaks ja sidusamaks muutmise protsessiks, kuna enamik lugejaid on harjunud lugema luulet, milles rida esindab konsolideeritud individuaalset ideed või lauset.
Üks parimaid viise lõpetamise kirjeldamiseks on selle vastandamine luulenäidetega, mis seda tehnikat ei kasuta. Põhinäitena võiksid luuletuse kaks esimest rida, mis sisaldavad lõpp-peatust, välja näha sellised, kus poeetilist rida eristatakse kaldkriipsuga: “Mees istus toolil / seal oli ka väike koer…” – Siin lõpevad kaks poeetilise paari lauset seal, kus lõpevad poeetilised read.
Seevastu üks näide luulest ilma lõpu-peatuseta võiks välja näha selline: “Mees istus lahtiste kätega/toolil, juuksed hästi kammitud…” Siin võiks kahe rea kogukontseptsiooni ette kujutada järgmiselt: üksainus idee, mis on kombineeritud omadussõnade jadadega, kus esimene omadussõna loob esimese rea lõpu, koos täiendavate omadussõnade ja omadussõnalausetega, mis joonistavad välja teise rea. Paljud lugejad näevad, kuidas lõpu-peatuseta luule võib olla segadusttekitav, kuna üksikute ideede lõpetamine on muutunud palju mitmetähenduslikumaks. Samas annab see poeedile palju suurema paindlikkuse.
Paljud tänapäevased lõpupeatuseta luulenäited on koostatud vabavärsis, mis tähendab, et luulel puudub meeter või fikseeritud ridade pikkus. Nendes luuletustes väljendub narratiiv ka lühikeste ja abstraktsete katkenditena. Täielikud ideed ei pruugi olla isegi konkreetselt koostatud ja seega ei pruugi lõpp-peatus olla eriti asjakohane tehnika.
Isegi klassikalises luules ei olnud ridade sümmeetriline peatamine universaalne tehnika, eriti kui draamaridade jaoks kasutati fikseeritud meetrit. Dramaatiline rääkimine ei järgi alati jäika joonemustrit ja seetõttu võivad lugejad sageli leida juhtumeid Shakespeare’i ja Elizabethi luuletajate klassikalise jaambilise pentameetri või muude klassikaliste tavapäraste poeetiliste vormide kohta, millel on mõni rida, milles tehnikat ei kasutata.