Lihtsamalt öeldes on lõpmatu verb see, mis ei muutu selle subjekti alusel, millele see vastab. Näiteks verbi “mängib” peetakse lõpmatuks verbiks. Inimene võib öelda, et ta mängib, nemad mängivad, mina mängin või meie mängisime, ja tegusõna jääb samaks. Tegusõna nagu “mängima” ei jää siiski samaks ja seda ei peeta lõpmatuks verbiks. See muutub olenevalt teemast, millega seda kasutatakse: meie mängime, nemad mängivad, tema mängib ja tema mängib.
Mõnes keeles muutuvad verbivormid sõltuvalt teemast, millega tegusõna on seotud. Näiteks võib inimene öelda midagi sellist: “Mulle meeldib kala.” Siiski poleks õige, kui ta ütleks: “Talle meeldib kala.” See on tingitud asjaolust, et sõna “meeldib” on piiratud verb ja õige viis selle väite tegemiseks on öelda “talle meeldib kala”. Lõpmatu verb on aga finiitverbi vastand selle poolest, et ta ei muuda vorme vastavalt subjektile, millele ta vastab. Inimene võib öelda, et ta armastab, nemad armastavad, meie armastame ja mina armastan, ilma verbivormi muutmata.
Sageli esinevad lõpmatud verbid koos sõnaga “to”. Näiteks “ehitama” on lõpmatu verb. Inimene võib öelda, et tema tahab maja ehitada, tema tahab maja ehitada, nemad tahavad maja ehitada või meie tahame maja ehitada. Seevastu sõna ehitama iseenesest ei peeta lõpmatuks verbiks. Isik võib öelda, et mina ehitan, sina ehitad või meie ehitame, kuid kui tal on vaja subjektina kasutada teda, peab verbi vorm muutuma vormiks ta ehitab või ta ehitab, seega on see konkreetne tegusõna tegelikult lõplik.
Isegi kui inimene ei tea kohe, kas tegusõna on lõplik või lõpmatu, saab ta enamasti lihtsalt kõnes või kirjas järele proovides avastada, millisesse kategooriasse see sobib. Näiteks võib ta alustada sõnaga „tehtud” ja kasutada seda mitme erineva teemaga, et teha kindlaks, kas see on lõplik või lõpmatu. Kui ta teeb kindlaks, et ta ei saa seda sõna erinevate ainete puhul ilma seda muutmata kasutada, pole tegemist lõpmatu verbiga. Sellest võib aga abi olla vaid inimestele, kes kõnealust keelt tunnevad. Keeleõpilastel võib olla raskusi erinevuse märkamisega, kuna nad ei pruugi kergesti kindlaks teha, milline kasutus on õige.