Mõistet “loote vereringe” kasutatakse vere liikumise kohta läbi areneva loote. Kuna arenev loode saab hapnikku ema verevarustuse, mitte hingamise kaudu, on loote vereringes mitmeid erilisi asju, mis võimaldavad lootel saada arenemiseks vajalikku hapnikku, luues samal ajal aluse sellele päevale, kui laps sünnib. Pärast sündi peab laps kohe kohanema hapniku kättesaamisega kopsude kaudu, mis nõuab vereringesüsteemi radikaalset nihet.
Loote ja ema verevarustus on täiesti lahus. Loode varustatakse hapniku ja toitainetega platsenta kaudu, kusjuures loode vahetab jääkaineid ekspressiooniks ema vereringe kaudu vastutasuks vajaliku hapniku ja toitumise eest. Vere hapnikuga varustamine toimub siis, kui hapnikuvaene veri liigub läbi platsenta, kogudes hapnikku ema verevarustusest. Hapnikuga rikastatud veri liigub läbi loote maksa ja südame, liikudes läbi loote vereringesüsteemi ja kerkib uuesti esile, et koguda platsentast rohkem hapnikku, eemaldades samal ajal jääkaineid.
Vere liigutamiseks loote ümber kasutatakse mitmeid šunte, ductus venosus, arteriosus ja foramen ovale, jättes samal ajal mööda vereringesüsteemi teatud osadest, kuna need pole veel välja arenenud. Eelkõige hoitakse kopsude vereringet madalal, et kaitsta kopse. Kui imik väljub ja teeb oma esimese hingetõmbe, kohandub vereringesüsteem keskkonnamuutustega, kusjuures vereringesüsteemis toimuvad rõhumuutused, et sulgeda vere ümbersuunamiseks kasutatavad šundid.
Sünnitusjärgsete nädalate jooksul taanduvad järk-järgult loote vereringeks mõeldud kohandused vereringesüsteemis. Mõnel juhul see ei õnnestu ja lapsel tekivad terviseprobleemid. Püsiva loote vereringe, mida tuntakse ka kui püsivat pulmonaalset hüpertensiooni, puhul jääb šunt, mis hoiab verd kopsudest välja, avatuks ja kopsud ei saa piisavalt verd. Nendel juhtudel kasutatakse täiendavat hapnikku, et vältida vähesest hapnikusisaldusest tingitud kahjustusi, samal ajal kui beebil on võimalus areneda nii, et vereringesüsteem saab tööd ilma abita teha.
Mõnikord võivad vastsündinul tekkida tüsistused vereringesüsteemiga, mis on tingitud pikaajalisest sünnitusest, kaasasündinud kõrvalekalletest või hingamisraskustest vahetult pärast sündi. Need probleemid ilmnevad tavaliselt seetõttu, et imik võib kehva vereringe tõttu muutuda tsüanootiliseks ning tema sõrmed, huuled ja varbad on sinised.