Loorberilehed, Laurus nobilis, on ürt, mida tuntakse ka magusa lahe, loorberi ja Türgi lahena. Viimane tunnus on eristada seda California lahest, mis on sarnane, kuid erinev – taim nimega Umbellularia Californica.
Ajalugu. Vana-Kreeka kergejõustikuvõistluste võitjad krooniti loorberi- või loorberilehtedest pärjaga. Nii austatud olid ka muistsete aegade luuletajad, riigimehed ja sõjakangelased. Loorberit peeti jumal Apolloni jaoks pühaks.
Kirjeldus. Loorberilehed pärinevad igihaljalt põõsalt või puult, mis võib kasvada 10–20 jala (3–6 meetri) kõrguseks. Lehed on pikad ja teravatipulised. Taim on pärit Vahemerest.
Aiandus. Õues saavad lahepuud kõige paremini osalises varjus. Need tuleks istutada hea drenaažiga pinnasesse. Toas kasvatatakse neid ka toataimedena, sel juhul peaks muld olema rikkalik. Valkjad õied ilmuvad aprillist maini. Lehti võib kasutada värskelt või koristada ja laotada pimedasse kohta kuivama.
Toit ja muu kasutus. Lahe maitset kirjeldatakse kui mõru ja teravat ning see on tulisuse skaalal kahel kümnest. Loorberilehed on purustamisel või põletamisel aromaatsed ning sageli jäetakse need enne serveerimist vedelaks ja eemaldatakse.
Loorberilehed on prantsuse bouquet garnis’e traditsiooniline koostisosa. Neid kasutatakse liha, ulukiliha, täidise, supi, hautise, kastmete, marinaadi ja mahedate köögiviljade valmistamisel. Neid kasutatakse ka Lääne-Indiast pärit loorberirummi tootmisel; ja need on üks iseloomulikke Cajuni vürtse koos cayenne’i, terava pipra kastme, musta ja valge pipra, tüümiani ja viilipulbriga. Need on iseloomulikud ka Brasiilia, Kreeka, Saksamaa ja Ida-Euroopa, Jamaica ja Skandinaavia köökidele.
Loorberilehti saab kasutada käsitöös kuivade topiaaride ja pärgade valmistamiseks ning neid võib kasutada koos teiste koostisosadega, nagu õunad ja kibuvitsamarjad, küünaldes. Neid kasutatakse ka kotikeste täiteainena. Teises piirkonnas on see ravimtaim väidetavalt tõhus särjetõrjevahendina. Loorberipuu pulbristatud marju kasutatakse kosmeetikas.