Löökpilliansambel on rühmitus muusikuid, kes mängivad ainult löökpille. Need ansamblid keskenduvad peamiselt muusika rütmilisele aspektile, mitte meloodiale, kuigi mõnda löökpilli peetakse meloodiliseks. Neid ansambleid leidub kogu maailmas palju erinevat tüüpi.
Löökpilliansambli liikmed mängivad tavaliselt selliseid instrumente nagu kolmnurgad, lehmakellad, ksülofonid, kellad, tuulekellad, vibrafonid ja erinevat tüüpi trummid, millest levinumad on tropp ja bass. Kaasaegsemad teosed võivad nõuda ebatraditsioonilisi esemeid, mida saab heli tekitamiseks löökidega lüüa, näiteks kausid või prügikasti kaaned. Paljudel juhtudel peavad löökpilliansambli löökpillimängijad sama koosseisu raames esinema mitmel löökpillil. Näiteks võib helilooja lasta ühel mängijal mängida nii kolmnurka kui ka lehmakella, tavaliselt muusika edenedes pillide vahel edasi-tagasi vahetades.
Need, kes mängivad löökpilliansamblis, ei pea enamasti oma partiisid pähe õppima. Asjaolu, et ühele mängijale võidakse määrata mitut instrumenti katma, tähendab sageli seda, et mängijad teevad seda loomulikult, kuna mängijad peavad igal instrumendil korralikult esinemiseks palju ringi liikuma. Löökpilliansambli mängijad saavad seda hõlpsalt teha, sest nad mõistavad, kuidas iga instrumendi partii sobib heliloomingu üldisesse seinavaibasse, erinevalt organistist, kes näeb paremat kätt, vasakut kätt ja jalgpedaali kui suurema terviku iseseisvaid osi. . Kui teos on liiga pikk või raskesti meelde jäetav, asetavad mängijad mitu noodikoopiat erinevatele alustele, mis on strateegiliselt pillide vahel paigutatud, mistõttu ei ole vaja noodid esituse ajal ringi tõsta.
Löökpillimängijate käsutuses olevate instrumentide lai valik tähendab, et helilooja löökpilliansambli paletis on saadaval suur hulk erinevaid orkestratsioone. Löökpilliansamblid jagunevad laias laastus nelja suurde kategooriasse, mille hulka kuuluvad traditsiooniline, kaasaegne, maailm ja marss.
Traditsioonilised löökpilliansamblid mängivad eelkõige klassikalisi löökpillide teoseid. Need teosed on üldiselt mõeldud kahele kuni kahekümnele mängijale. Nad võivad järgida tuntud klassikalisi vorme, millel on mitu liigutust.
Kaasaegsed löökpilliansamblid laiendavad traditsiooniliste löökpilliansamblite loomingut. Need ansamblid nihutavad piire, katsetades erinevaid helisid ja rütmilisi kombinatsioone. Nad kasutavad tõenäolisemalt ebatraditsioonilisi instrumente.
Maailma löökpilliansamblid keskenduvad paljudest erinevatest riikidest pärit autentsete löökpillide helide säilitamisele. Näiteks võivad nad mängida palasid, millel on Lõuna-Ameerikas levinud instrumente, nagu Indoneesia piirkonnas levinud klave või metallofonid. Need rühmad soovivad edendada löökpillimuusikat kui oma kunsti, kuid nad on ka tugevad ühtsuse ja kultuurilise tunnustuse eestkõnelejad.
Marsivaid löökpilliansambleid kasutatakse tavaliselt paraadidel ja pidulikel tseremooniatel. Neil on sellised instrumendid nagu tropp, tomid, bassitrummid ja ksülofonid. Kuigi need rühmad on kasutatavate instrumentide osas piiratumad, kuna kõike mängitavat tuleb kaasas kanda, loovad nad sageli keerulist showmanaaži, tekitades keerukaid koreograafilisi liigutusi ja järjestusi.
Löökpilliansambli dünaamiline ulatus varieerub oluliselt olenevalt helilooja kirjutisest ja esinejate arvust rühmas. Näiteks suur marsikorpus, millel võib olla kuni 200 liiget ja mis harva esineb siseruumides, sest see võib tekitada nii intensiivse helitugevuse, et rühma liikmed peavad mängides kuulmise kaitsmiseks kõrvatroppe kandma. Väiksematel gruppidel on lihtsam jõuda tõelise klaveri ehk pehme dünaamikani, kuid neil napib numbreid, mis vastaksid suurte ansamblite helitugevusele. Väiksemate rühmade heli võib siiski olla piisavalt vali, et mängijad saaksid oma kuulmise ja publiku kuulmise eest ettevaatusabinõusid võtta.
Löökpilliansambleid on mingil kujul kasutatud tuhandeid aastaid. Varasemad ansamblid olid loodud sõnumite edastamiseks külast külasse, sageli pidustuste või sõja ajal. Nendel rühmadel ei olnud tingimata formaalseid järjestusi, kuid teatud trummid edastasid sageli konkreetseid mõisteid, nagu abivajadus või pulma toimumise fakt. Sageli mängisid nendes rühmades löökpillimängijad koos aerofonimängijatega, kes mängisid varase tüüpi sarve.
Kuigi löökpilliansambleid on mingil kujul suhtluseks kasutatud juba iidsetest aegadest, siis ametlikus muusikas mängisid löökpillimängijad kuni 19. sajandini üsna minimaalset rolli. Alles sellel hetkel said heliloojad heli ja vormiga vabamalt katsetada ning tonaalsust selja taha jätma. Tonaalsusest loobumine tähendas, et löökpillimängijad ei pidanud enam ansamblite tagaplaanile jääma ning võisid esineda omaette virtuoosidena.