Loomuõiguse teooria on filosoofiline ja õiguslik veendumus, et kõiki inimesi juhivad kaasasündinud põhiseadused ehk loodusseadused, mis on seadusandlikest seadustest eraldiseisvad ja erinevad. Seadusandlikke seadusi nimetatakse loodusõiguse teooria raames mõnikord “positiivseteks seadusteks”, et teha selget vahet loodus- ja sotsiaalsete seaduste vahel. See teooria on tugevalt mõjutanud paljude riikide, sealhulgas Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide seadusi ja valitsusi ning see kajastub ka sellistes väljaannetes nagu inimõiguste ülddeklaratsioon.
Loomuõiguse teooria sai alguse Vana-Kreekast. Paljud Kreeka filosoofid arutasid ja kodifitseerisid loomuõiguse mõistet ning see mängis Kreeka valitsuses olulist rolli. Hilisemad filosoofid, nagu Püha Thomas Aquinas, Thomas Hobbes ja John Locke, tuginesid kreeklaste tööle oma loomuõiguse teooria käsitlustes. Paljud neist filosoofidest kasutasid loodusõigust positiivsete seaduste kritiseerimise ja reformimise raamistikuna, väites, et positiivsed seadused, mis on loomuõiguse põhimõtete kohaselt ebaõiglased, on õiguslikult puudulikud.
Olete loodusteooriaga juba tuttav, kuigi te ei pruugi sellest teadlik olla. Universaalsed ideed õigluse kohta, mis ületavad kultuurilisi lõhesid, on suurepärane näide loodusseadusest. Näiteks paljud lapsed apelleerivad vaidlustes õiglusele ja enamik inimesi üle maailma nõustub, et mõrv on tõsine loodusseaduste rikkumine. Paljud loodusseaduste teoreetikud lähtuvad oma teooriast, et kõik inimesed on oma olemuselt mõistlikud ja et nende motiivid on juhitud enesekaitsetundest.
Paljud õiguskeeles kodifitseeritud “loomulikud õigused” on samuti osa loodusõigusest, kuigi mõned teoreetikud väidavad, et inimesed võivad inimliku heaolu nimel loobuda teatud õigustest ühiskonnas elada. Põhilised võrdsuspõhimõtted ja soov teha head jäävad siiski alles. Mõned inimesed integreerivad religioossed tõekspidamised ka loodusseaduste teooriasse, samas kui teised viitavad üldisemalt põhilistele moraaliseadustele, mis võivad, kuid ei pruugi, lähtuda usulisest usust.
Sellel teoorial on palju harusid, millest mõned on üsna keerulised. Paljud neist harudest kasutavad loodusõigust positiivse õiguse arutamise raamistikuna ja mõned neist harudest on tegelikult õigussüsteemidesse sisse ehitatud. Näiteks Inglismaal võivad parlamendiliikmed vaidluste lahendamisel tugineda loomuõiguse teooriale Inglismaa põhiseaduste kujul, mis on William Blackstone’i 1760. aastatel sätestatud põhiõiguste rida.