Looduslik elupaik on loodusala, tavaliselt ainulaadne iseseisev ökosüsteem, mis toetab piirkonna põlisrahvaste taimede ja loomade valikut, mis on kohanenud nii kliima kui ka sealse elusüsteemiga ning eksisteerivad mingis püsivalt jätkusuutlikus tasakaalus. . Häirimatute elupaikade ökosüsteemid muutuvad üha haruldasemaks, kuna invasiivsed liigid tuuakse sisse inimeste liikumisharjumuste kaudu ning linnaarengu, reostuse ja infrastruktuuri (nt teede, sildade, torujuhtmete, kaevandus- ja kasvatusprojektide) sissetungide tõttu. Kaitstavaid elupaiku üle maailma peetakse liikide mitmekesisuse säilitamiseks ülioluliseks.
Rahvusvahelised looduskaitseliikumised tunnustavad 142 erinevat loodusliku elupaiga kategooriat, mida nimetatakse globaalseteks ökoregioonideks, 53 magevee- ja 43 merekeskkonda. Need ulatuvad troopilistest metsadest ja korallriffidest, mis toetavad õitsvat ja laia valikut taime- ja loomaliike, kuni tundrate ja kõrbeteni, mis toetavad põlisrahvaste organismide vastupidavamat, kuid väiksemat mitmekesisust. Üheskoos vaadeldakse neid üksteisega haakuvaid looduslikke elupaikade keskkondi kui eluvõrgustikku Maal, mida tuleb minimaalsel määral säilitada, et ühe ökoregiooni kadumine ei põhjustaks otseselt ega kaudselt ka teiste kokkuvarisemist.
Keskkonnakaitsega, olgu see siis häirimatu elupaik, elupaiga taastamist vajav või ohustatud looma looduslik elupaik, tegelevad mitmesugused era-, avalikud ja ülemaailmsed valitsusorganisatsioonid. Aktiivsus on muutunud nii mitmekesiseks sooviga säilitada looduslikku elupaika kui inimkonna laienemise vastu võitlemist, et see on võtnud rahvusvahelise sotsiaalse liikumise vormi. See kulmineerus 1972. aastal ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) moodustamisega Rootsis Stockholmis toimunud konverentsil, millest võttis osa 114 riiki. 1992. aastal korraldasid järelkonverentsid ÜRO ning hiljem Euroopa Liidu ja Põhja-Ameerika riikide rühmad. 1988. aastal loodi ka valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC), et uurida inimtegevust, mis aitab kaasa kiiretele kliimamuutustele, millel võib olla tõsine kahjulik mõju iga loodusliku elupaiga kohanemis- ja ellujäämisvõimele.