Proosa, olgu see siis ilukirjanduslik või mitteilukirjanduslik teos, võib jagada kaheks suureks komponendiks: lugu ja diskursus. Lugu viitab sündmustele, mida proosapala edasi annab, olgu need siis uudisloo tõelised sündmused või ilukirjanduse näilised sündmused. Diskursus seevastu viitab tehnikatele ja meetoditele, mida autor kasutab nende põhisündmuste esitamiseks, et kujundada lugeja ettekujutust sündmustest narratiivis.
Kirjalikus töös kirjeldatud sündmused on üldiselt lihtsustatud ja amoraalsed, teisisõnu iseenesest ei head ega halvad. Proosatükk võib rääkida sellest, et üks riik tungib teise riiki, kuid sündmus ise pole õige ega vale, see lihtsalt juhtus. Näiteks sündmus ise ei ütle tavaliselt lugejatele, kas riik oli õigustatud teisele tungima.
Diskursus on proosa element, mis raamib sündmusi eetikaküsimuste lahendamiseks ja seab tegevuse konnotatsioonid lugeja meeles. Autor saab seda saavutada, kasutades omadussõnu, määrsõnu, metafoore ja muid kirjeldavaid vahendeid, et määrata lugeja jaoks hea ja halva konnotatsioonid. Näiteks võib autor rääkida “vägevast” riigist, mis tungib “nõrgasse” või “kaitsetusse” riiki. Seda tehes raamib kirjanik sündmust ebaõigluse olukorrana riigi vastu, kuhu tungiti, asetades selle riigi peategelaseks ja pealetungiva riigi antagonistiks. Teise võimalusena võib autor selle arusaama ümber pöörata, viidates “rõhutud” riigile, kes ründab lõpuks oma “julma” naabrit.
Lugu on tavaliselt sündmuste jada, mis toimusid kronoloogilises järjekorras. Teine diskursuse vorm on kas jutustada lugusid sarnases järjekorras või valida, millised sündmused kaasata, millised välistada ja millises järjekorras neid sündmusi jutustada. Sel moel ühendavad lugu ja diskursus põhisündmuste sarja konkreetse versiooni.
Varasemat näidet sõdivatest naaberriikidest kasutades võib autor otsustada tekitada kaastunnet pealetungivale riigile, alustades lugu teda tabanud kohutava sündmusega. Nii kirjutatuna võib pealetungiva riigi tegevus lugejale tunduda õigustatud. Seejärel võiks autor oma lugejate poole pöörata, lisades tagasivaate sündmusele, mis leiab aset enne loo algust. See teave võiks õigustada algset sündmust, mis tundus lugejale nii vastumeelne, et sõnastab ümber peategelase ja antagonisti rollid.
See, kuidas autor lugu ja diskursust kasutab, võib sõltuda autori eesmärkidest narratiivi jaoks. Kui kirjutaja üritab luua objektiivset ja informatiivset kirjatükki, näiteks uudisartiklit, võib ta keskenduda loo sündmuste esitamisele ja diskursusel on lugeja tõlgenduse kujundamisel vähe või üldse mitte mingit rolli. Ja vastupidi, kui autor jutustab lugu, et tekitada lugejas teatud tunne – esitades sündmusi nii, et lugeja näeb neid konkreetses valguses –, võib looja kasutada diskursuse meetodeid, et kujundada lugu nii, et see kutsuks esile lugeja soovitud reaktsiooni. Viimast tehnikat kasutavad sageli veenvad esseistid ja ilukirjanikud.