Lodjapuupõõsas, tuntud ka kui paprikapõõsas, on vastupidav mitmeaastane aiapõõsas, mida iseloomustavad okkalised oksad, dekoratiivsed lehed ja värvilised viljad. Berberis perekonda kuuluv lodjapuu võib olenevalt sordist olla kas heitlehine või igihaljas. Põõsas kasvab paljudes erinevates maailma osades, sealhulgas Euroopas, Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Aafrikas. Lodjapuu toodi Ameerika Ühendriikidesse 1800. aastate alguses ja see on tänapäeval populaarne maastikutaim.
Halli sileda koorega kaetud lodjapuupõõsas tekitab iga oksa ühenduskohtades teravaid ogasid, mis aitab kaasa selle ainulaadsele välimusele. Põõsa õied ilmuvad kevadel okste otstesse kas üksikult või pikkade rippuvate kimpudena, mida tuntakse ratseemidena. Õied on tavaliselt erekollase kuni oranži värvusega. Nendele atraktiivsetele lilledele järgnevad erksavärvilised marjad, mis sisaldavad taime seemneid.
Lodjapuu annab ka igal oksal neli kuni viis tihedalt rühmitatud lehte, mille servad on teravad. Lehtpuud on tuntud oma erksa sügisvärvi poolest, kuna lehed muutuvad enne lõplikku langemist roosaks kuni sügavpunaseks. Enamikul sortidel on lehed ülalt rohelised ja alt hallid. Mõnel igihaljasel liigil on aga lehtede alumisel küljel hiilgav valge värv, mis lisab põõsale atraktiivsust.
Tänapäeval on teada üle 450 lodjapuu liigi, kuigi tavaliselt kasvatatakse vaid mõnda. Mõned populaarsemad liigid on Jaapani lodjapuupõõsas (Berberis thunbergii) ja kuldne lodjapuupõõsas (Berberis thunbergii ‘Aurea’). Kääbus lodjapuupõõsas, Jaapani lodjapuu väiksem versioon, mida tuntakse ka karmiinpunase pügmeena, on viimasel ajal kogunud populaarsust oma hooldamise ja kompaktse vormi tõttu.
Kodumaastikul vajab lodjapuupõõsas õige kasvukoha olemasolul minimaalset hoolt. Põõsas toimib kõige paremini, kui seda kasvatatakse viljakas, niiskes, hästi kuivendatud pinnases kohas, mis saab täis päikesevalgust. Lodjapuu talub vajadusel poolvarju, kuid kasvab aeglasemalt. Lõikamine on vajalik vahetult pärast taime õitsemist või hilistalvel enne uue kevadise kasvu algust, et harvendada ja suurendada visuaalset välimust. Regulaarne väetamine kasvuperioodil ja kastmine suvise kuivaperioodi ajal tagavad lodjapuu jätkuva edu aias.
Kuigi lodjapuupõõsaid hinnatakse enim nende dekoratiivse väärtuse tõttu, on neil ka kulinaarne, meditsiiniline ja kodune kasutus. Põõsa marjad on söödavad ja sisaldavad rikkalikult C-vitamiini varusid, kuigi lehtede ja okste teravad ogad raskendavad saagikoristust. Mõnes maailma piirkonnas kasutatakse lodjamarju moosi, tarretise ja hoidiste valmistamiseks. Näputäiega saab neid kasutada retseptides jõhvikate või kibuvitsamarjade asendajana.
Lodjapuupõõsal on meditsiinilise kasutamise ajalugu ulatunud tuhandete aastate taha. India rahvameditsiinis kasutatakse marju kõhulahtisuse ja kõhuhädade raviks, söögiisu tõstmiseks, palaviku alandamiseks ning elujõu ja üldise heaolu parandamiseks. Lodjapuu ekstrakti on tänapäevaselt kasutatud nahahaiguste, nagu psoriaas, raviks ning kuse-, seedetrakti- ja hingamisteede põletike leevendamiseks. Ravimtaimena on lodjapuu saadaval erinevates vormides, sealhulgas kapslites, ekstraktides, tinktuurides ja salvides paikseks kasutamiseks.