Perekonda Livistona taimede perekonda Arecaceae kuulub umbes 28 liiki palmi, mida sageli nimetatakse lehvikpalmideks. Need palmid on levinud Aasia osades, sealhulgas Lõuna-Jaapanis ja Austraalias, ning neid kasvatatakse paljudes troopilistes või subtroopilistes piirkondades haljastustaimedena. Kuigi need palmid võivad ulatuda 80–100 jala (umbes 25–30 m) kõrgusele, on vähemalt kaks liiki – L. australis ja L. chinensis – populaarsed siseruumides peopesad. Looduslikel aladel kasvavad Livistona palmid metsaaladel, sealhulgas vihmametsades, sisemaa kurudes ning soistel aladel ja ojade kallastel. Elupaiga kadumine ohustab paljusid Livistona taimi nende kodumaal.
Lehvikukujulised lehed muudavad selle ihaldusväärseks haljastuspalmiks. Iga suur leht ehk liitleht on peopesaliselt lobaline, mis tähendab, et see jaguneb sügavalt labadeks. Sarnaselt sellele, kuidas sõrmed kinnituvad inimese peopesa külge, ei ulatu need jaotused põhi- ehk alusosani. Mõnel liigil on lehed volditud, iga lehesõrme otsani ulatub korts.
L. australis’e üldnimetus on Austraalia lehvikpalm ja kasvatajad kutsuvad L. chinensis’t sageli Hiina lehvikpalmiks või purskkaevupalmiks. Üldjuhul kohandavad kasvatajad neid kahte palmi lisaks haljastusele ka siseruumides kasutamiseks. Siseruumides toodavad nad harva pagasiruumi. Konteinerites kasvavad nad umbes 3 jala (umbes 1 m) kõrguseks 18-tolliste (umbes 46 cm) või laiemate lehtedega. Vahajad lehed on poolringikujulise lehe välimusega, mille keegi on metoodiliselt ribadeks või sõrmedeks lõiganud.
Looduses võib Austraalia lehvikpalm ulatuda 80 jala (umbes 24 m) kõrgusele. Sellel on tihe kroon tumerohelistest vahajastest lehtedest, mis on peaaegu ümara kujuga. Selle jõulise tüve seelik on sageli surnud lehtedest ja torkivatest kiududest, kuid suurem osa tüvest on paljas. Mõnikord märgivad puukoolid selle taime nimega Corypha australis.
Hiina lehvikpalm on madalakasvuline palm, millel on raske lehvikukujuliste lehtede kroon, mis on poolringikujulisemad kui Austraalia lehvikupalm. Erkrohelised läikivad lehed võivad ulatuda 6–8 jala (umbes 2–2.5 m) läbimõõduni. Sageli kasvab see 40 jala (umbes 12 m) kõrguseks ja tugeva tüvega, mis on põhjas selgelt paistes. See kannab läikivaid sinakashalli kuni hallikasroosa vilju. Ostjad peavad taime hoolikalt uurima, sest mõned puukoolid märgistavad selle kui Latania borbonica.
Teiste lehvikupalmide hulka kuulub Taist pärit tarawpalm ehk L. saribus. Atraktiivne peopesa kasvab 40 jala (umbes 12 m) kõrguseks, kannab huvitavat sinist vilja ja lehtede vartel on ogad, mis meenutavad hai hambaid. Punane lehvikpalm ehk L. marjae võib kasvada 100 jala (umbes 30 m) kõrguseks ja selle võrastiku laius on 25 jalga (umbes 8 m). Peenikesel tüvel on põhi paistes ja tavaliselt on sellel vanemate lehtede tupp, eriti tipus. Inimesed kutsuvad seda punaseks lehvikpalmiks, kuna seemikutel ja ebaküpsetel taimedel on lauspäikese käes kastanpunased või maroonpunased lehed.
L. rotundifolia ehk anahaw palmi peenike tüvi kannab lehearme, andes tüvele mustrilise efekti. Ogalised lehevarred võivad ulatuda 6 meetrini ja neil on ümarad tumerohelised labad, millel on palju sirgeid või mõõgataolisi labasid. Õitsemise ajal toodab see kreemikaid lilli, mis valmivad helepunasteks ümarateks viljadeks, mis muutuvad vanusega mustaks. See peopesa võib kasvada kuni 2 jala (umbes 80 m) kõrguseks.
Aborigeenid söövad mõnikord mõne liigi ja sorti “kapsast” või ebaküpseid palmilehti; aga Livistona palmidel külgvõrseid ei kasva, seega tapab taime. Samuti kasutasid nad joogi valmistamiseks erinevate liikide taimevarrest saadud aineid, teised aga meditsiinilistel eesmärkidel. Erinevate liikide uued võrsed annavad sügavlilla värvuse.
Olenevalt liigist söövad mõned inimesed seemneid nagu beetlipähkleid. Mõnes kultuuris hindavad taimeteadlased mõne liigi vilju nende meditsiinilistel eesmärkidel. Enamiku Livistona palmiliikide kuivatatud lehti kasutavad inimesed katuse õlgkatteks, mütside ja korvide valmistamiseks ning muudeks töödeks.