Lisfranci luumurd on luumurd või nihestus, mis tekib jalalaba keskosas, täpsemalt viiest pikast luust koosnevale rühmale, mida ühiselt nimetatakse metatarsuseks. Need struktuurid, mida nimetatakse ka metatarsaalseteks luudeks, tagavad silla stabiilsuse esiosa varvaste ning jala luustiku keskmise ja tagumise osa vahel, mida tuntakse tarsusena. Pöialuud, välja arvatud esimene ja teine pöialuud, on omavahel seotud sidekoega. Lisfranci luumurdude tekitamise kaks kõige levinumat viisi on millegi jalale kukkumine või selle väänamine auku astudes. See on jalgpallurite ja Ameerika jalgpallurite seas tavaline jalavigastus.
Lisfranci luumurd sai nime kunagi Napoleoni juhtimise all sõjaväes töötanud prantsuse kirurgi ja günekoloogi Jacques Lisfranc de St. Martini järgi. Märgistus oli seotud tema kirjeldusega vigastuste kohta, mida sõdurid kogesid hobuste seljast kukkudes, väänades oma jalgu jalustikus. Tegelikult oli Lisfranc tuntud oma ulatusliku töö eest luumurdude operatsioonide alal. Tema järgi on nime saanud ka Lisfranci liiges, jalalaba esi- ja keskosa vaheliste liigeste kogum, mida tuntakse ka tarsometatarsaalliigesena.
Lisfranci jalavigastus on jagatud kolme klassifikatsiooni. Homolateraalne vigastus puudutab kõigi viie metatarsaalluu nihkumist või viitab kuubitaolisele luumurrule. Isoleeritud liik hõlmab ainult ühe või kahe pöialuu nihkumist ülejäänud kolmest pikast luust. Erinevate vigastuste korral nihkuvad luud vasakule ja paremale või ette ja taha. Erinev Lisfranci luumurd võib samuti viidata defektile jala keskosas paiknevas navikulaarluus, mis on saanud nime selle paaditaolise kuju järgi.
Inimesed, kellel on Lisfranci luumurd, kogevad tavaliselt turset või verevalumeid jalas. Mõned vigastused on nii rasked, et patsient ei saa haigele jalale midagi asetada. Lisfranci luumurde võib kergesti segi ajada nikastustega. Püsivad need, mis jäävad alles ka pärast jääkottidega töötlemist ja puhkust, võivad vigastust kinnitada.
Lisfranci luumurdu on röntgenikiirte abil väga raske diagnoosida. Ortopeedid saavad selle olemasolu siiski kindlaks teha, kui patsiendi nikastus tekitab jalga ringjate liigutustega liigutades tugevat valu. Lisfranci luumurru kinnitamiseks kasutatakse kompuutertomograafiat (CT) ja teatud tüüpi magnetresonantstomograafiat (MRI).
Kergemate vigastustega inimestele antakse kuueks kuni kaheksaks nädalaks kanda kips, mille lõpus asendab ortopeed selle fikseeritud kaaretoega. Ekstreemsematel juhtudel vajab patsient operatsiooni, mille abil optimaalseks paranemiseks kasutatakse tihvte, juhtmeid või kruvisid, mis stabiliseerivad ja hoiavad koos pöialuud. Kõigil juhtudel on patsientidel teatud aja jooksul keelatud ravitavale jalale raskusi panna ning selle täielikuks taastumiseks tehakse jalaharjutusi. Diagnoosi või ravi puudumisel võivad olla kohutavad tagajärjed, nagu liigeste degeneratsioon ning närvirakkude ja veresoonte kahjustus.