Lisatasu amortisatsioon viitab praktikale, kus keegi maksab võlgnikule võlgnetava kindlustusmakse korrapäraste osamaksetena tagasi. Selle asemel, et maksta laenuintresse lihtsalt osamaksetena, võib seda tüüpi makseplaan oluliselt vähendada laenu lõppedes võlgnetava preemia suurust. Selline makseplaan võib olla eriti tõhus pikkade laenu tagasimaksete puhul, nagu hüpoteeklaenulepingute puhul. Võlakirjade maailmas viitab preemia amortisatsioon arvestuspraktikale, mille kohaselt võlakirjade emitendid arvestavad teatud võlakirjade pealt makstud preemiat.
Laenud on ärimaailma lahutamatu osa. Need võivad olla keerukad tehingud suurte pankade vahel või need võivad olla sama lihtsad kui laenuandjate ja koduostjate vahelised hüpoteeklaenulepingud. Paljud inimesed kipuvad muretsema laenu intressimäära pärast, mis on protsent, mida laenuandja võtab laenu võtmise riski kompenseerimiseks. Algse laenatud summa, tuntud ka kui preemia, tagasimaksmine on sama oluline. Lisatasu amortisatsiooni meetodi kasutamine võib olla laenuvõtjate jaoks tõhus viis oma kohustuste täitmiseks.
Näitena selle kohta, kuidas preemia amortisatsioon võib laenuvõtjatele kasulik olla, kujutage ette, et keegi võtab viieks aastaks 12,000 240 USA dollari (USD) suuruse laenu kaheprotsendise intressimääraga. See tähendab, et laenuvõtja peab igal kuul maksma selle intressimääraga intressi, mis on 12,000 USD kuus. See jätab siiski kogu XNUMX XNUMX USD suuruse lisatasu, mis tuleb tasuda viieaastase perioodi lõpus.
Üks võimalus selle hulgimakse leevendamiseks laenu lõpus on kasutada preemia amortisatsiooni. Laenuvõtja võiks lisaks 200 USD intressimaksetele tasuda 240 USD kuus. Laenu tagasimaksmiseks kuluva 60 kuu jooksul ei oleks laenuvõtja sel viisil mitte ainult oma intressikohustuste eest hoolt kandnud, vaid oleks tasunud ka laenupreemia täielikult.
Võlakiri on ka laen, mille annab selline institutsioon nagu valitsus või ettevõte investoritele, kes loodavad intressimaksetest kasu saada. Kui preemia amortisatsiooni mainitakse koos võlakirjadega, siis viitab see raamatupidamistavadele, mida emitent peab kasutama. Võlakirjadel on lisatasu, kui neil on intressimäärad, mis muudavad need investoritele ihaldusväärseks, kes siis soodsate intressimäärade saamiseks maksavad võlakirjade nimiväärtusest kõrgemat. Lisatasu amortiseerimiseks peab emitent jagama saadud preemia ajaga, mis kulub aastates võlakirja tähtaegumiseks, ja seejärel igal aastal debiteerima preemiakontot selles summas.