“Permakultuur” on termin, mille 1970. aastatel kasutusele võtsid kaks austraallast, David Holmgren ja Bill Mollison. See kirjeldab üldjoontes ökoloogiliselt vastutustundlikku põllumajandust, haljastus- ja elupaikade kujundamise tehnikaid. Linnapermakultuur on linnades praktiseeritav permakultuur, mis vaatleb ja kaasab looduse ökosüsteemides juba eksisteerivat sümbioosi. See muudab need näited säästva linnaplaneerimise ja -kujunduse parimateks tavadeks.
Linnatranspordi mustrid, elupaikade hävitamine ja loodusvarade liigne tarbimine on viinud inimkeskkonna halvenemiseni kogu maailmas. Linnade permakultuuri eesmärk on luua jätkusuutlikumad linnakogukonnad. See julgustab linnavalitsusi ja elanikke edendama ja taastama avalikke ja eraruume tehnikatega, mis dubleerivad looduse harmoonilisi isereguleeruvaid süsteeme.
Linnapermakultuuri filosoofia eeldab, et linlased elaksid Maa peal õrnalt ega kahjusta keskkonda. Peamised põhimõtted on Maa eest hoolitsemine, inimeste eest hoolitsemine, ressursside tarbimise piiramine ja ülejääkide õiglane jaotamine. Linnade permakultuuri põhimõtted nõuavad ressursside säilitamist ja strateegiate rakendamist, mis taastavad linnapiirkondade ökosüsteeme tahtliku kavandamise kaudu.
See nõuab, et inimesed austaksid loodust ja töötaksid koos sellega, et luua keskkond, mis toetab inimesi, loomi ja taimi. Linnapermakultuur hõlmab ka poliitikat, mis aitab vältida õhu, vee ja maa edasist halvenemist. Selle parimad tavad kasutavad mitmeotstarbelist maakasutust linnaplaneerimise nurgakivina. Need disainitehnikad loovad nutikaid linnu, mis integreerivad eluasemega sellised tegevused nagu töötamine, ostlemine ja vaba aeg.
Permakultuur hõlmab rohelisi ehitustehnikaid elamu-, äri- ja avaliku ehituse jaoks. Nende hulka kuuluvad ringlussevõetud materjalide kasutamine, süsinikusõbralikud kütte- ja jahutussüsteemid ning veesüsteemid, mis koguvad vihmavett või vähendavad magevee kasutamist. Sellised strateegiad nagu rohelised katused suurendavad linnaõhu puhastamiseks saadaoleva taimestiku hulka. Samuti vähendavad need energiakasutust, pakkudes loomulikku isolatsiooni nii külma kui kuuma ilmaga.
Põlistaimede kasvatamine on oluline linnapermakultuuri tava, mis aitab tasakaalustada loodusvarade kasutamist. Samuti soodustab see kohalikku taimestikku toituvate metsloomade naasmist ning vähendab vajadust pestitsiidide järele võõrtaimede ja umbrohtude tõrjeks. See toetab linna sademevee äravoolusüsteemide taastamist.
Söödav haljastus ja kogukonnaaiad on permakultuuristrateegiad, mis vähendavad toiduga kindlustatust linnapiirkondades. Need pakuvad ka võimalusi linnamuldade rikastamiseks ja täiendamiseks koristusjärgsete jäätmete kompostimise teel, selle asemel et kasutada keemilisi väetisi. Puu- ja pähklipuude istutamine parandab ka elurikkust. Kohapeal toodetud toidu suurenenud kättesaadavus vähendab ka transpordiks kuluvat energiat toidu kaugematest kohtadest kohale toimetamiseks.