Nagu nimigi ütleb, on linna- ja piirkonnaplaneerija koolitatud spetsialist, kes tegeleb aktiivselt maaressursside arendamisele, eraldamisele ja tõhusale kasutamisele suunatud plaanide väljatöötamisega, sealhulgas strateegiate väljatöötamisega ja elluviimisega, mille eesmärk on aidata ametiasutustel linnaasustusi õigesti planeerida. Linna- ja regionaalplaneerija aitab keskkonda kaitsta konkreetse piirkonna arengule suunatud uuringute ja ettepanekutega. Samuti aitab ta rakendada valemeid, et teha prognoose konkreetse piirkonna mis tahes eeldatavate vajaduste kohta seoses rahvastiku kasvu ja olemasolevate ressurssidega. Neid funktsioone täites aitab linna- ja regionaalplaneerija parandada ka geograafilises piirkonnas olemasolevat sotsiaalset infrastruktuuri.
Linna- ja regionaalplaneerija üks peamisi ülesandeid on vaadeldavas piirkonnas olemasolevate ressursside analüüs, et teha haritud arvutusi nende ressursside parimaks eraldamiseks ja kasutamiseks. Nad teevad seda meetoditega, mis hõlmavad praeguse rahvastiku suuruse ja eeldatava rahvastiku kasvu hinnangut aja jooksul, võrreldes elanikkonna nõudlusest saadavatele ressurssidele avaldatava eeldatava survega. Seega, kui prognoositud rahvastiku kasv aja jooksul ressurssidega ei püsi, võivad linna- ja piirkonnaplaneerijad teha ettepanekuid liigse surve leevendamiseks. Üks ettepanekuid, mida nad sellises olukorras võiksid teha, on teise piirkonna arendamine, millel on võrreldavad mugavused, mis muudavad paiga kodanike jaoks atraktiivseks, pannes nad nendesse kohtadesse ümber kolima ja võtma teiste koormatud piirkondade survet.
Linna- ja regionaalplaneerija teine funktsioon on keskkonnakaitse sellisele tõukele suunatud planeeringute väljatöötamise kaudu. Näiteks võivad nad määrata mõned kogukonna alad kaitsealadeks, mis on valitsuse kaitse all erinevate tegurite tõttu, mis hõlmavad nende alade nõrkust. Sellise ala näiteks on korallriff, mis võidakse ebasoodsast inimtegevusest tulenevate ohtude tõttu kuulutada kaitsealaks. Samuti võiksid nad määrata tootmisettevõtete paigutamiseks tööstustsoonid, mis jäävad eemale elamupiirkondadest, kus sellistest kohtadest lähtuvad heitmed võivad ohustada inimeste, loomade ja taimede tervist. Seda tüüpi vastutus hõlmaks ka muude võimalike terviseohtude, näiteks prügilate strateegilise asukoha määramist.