Likviidsusfond on investeerimisfond, mis investeerib lühiajalisteks investeeringuteks kõrge krediidireitinguga väärtpaberite, võlakirjade ja optsioonide hajutatud portfelli. Võrreldes traditsioonilise pangakontoga pakub likviidsusfond investoritele ja ettevõtete laekuritele rahahalduse vahendit, mis tagab suurema tootluse, säilitades samas suures osas tavakonto likviidsuse ja ohutuse. Instrumendid, millesse likviidsusfond võib investeerida, on riigivõlakirjad, kommertspaberid, tähtajalised hoiused, ujuva intressimääraga võlakirjad ja rahaturukontod. Enamik likviidsusfonde võimaldab juurdepääsu samal päeval, võimaldades investoritel hoida investeeritud vahendeid nii kaua kui võimalik, kuid eemaldada need, kui see on vajalik kohustuste täitmiseks. Võrreldes investeeringutega aktsiatesse või võlakirjadesse aga väheneb likviidsusfondi lubatud tootlus vastutasuks madalama kestusriski ja likviidsusriski vastu.
Likviidsusfondi aktsia hind varieerub proportsionaalselt fondi puhasväärtusega (NAV). Fondijuht määrab NAV-i, jagades likviidsusfondi varade ja kohustuste vahe käibel olevate aktsiate arvuga. Iga tööpäeva lõpus arvutatud NAV näitab likviidsusfondi tootlust. Uued investorid ostavad aktsiaid otse fondilt endalt, tasudes iga aktsia eest kehtiva NAV-i. Seevastu investorid saavad oma aktsiaid müües õiglase osa fondi varadest, võttes aluseks viimase NAV.
Likviidsusfondidesse investeerides tuleb arvestada riske. Esiteks, kuna likviidsusfondid on väärtpaberid, on investoril võimalik kogu põhiinvesteeringust ilma jääda. Kuigi fondijuhid püüavad hoida puhasväärtust 1 USA dollari juures aktsia kohta, langevad fondid mõnikord sellest väärtusest allapoole, mida nimetatakse “raha murdmiseks”. See võib põhjustada fondi ulatuslikku tagasiostmist, kusjuures iga järjestikune müüja saab aktsia kohta järjest madalamat hinda. Enamik likviidsusfonde emiteerivatest ettevõtetest säilitab aga aktsiahinna ajutise languse korral oma väärtust omavahenditega.
Muude likviidsusfondide võimalike puuduste hulka kuuluvad kõikuv fondimäär ja madalast tootlusest tulenev inflatsioonirisk. Kui fondi intressimäär langeb, võib tulu väheneda. Inflatsioon võib pikaajalise investeeringu põhisumma ära süüa. Sel põhjusel on likviidsusfondide eesmärk investeerida instrumentidesse, mille kestus on 60 päeva kuni 13 kuud.
2010. aastal vaatas Ameerika Ühendriikide väärtpaberi- ja börsikomisjon läbi reegli 2a-7, tehes muudatusi, mis leevendasid alla 1 USA dollari aktsia kohta künnise langeva puhasväärtuse mõju. Reeglimuudatused piiravad portfellis lubatud keskmise riskiga väärtpabereid vaid kolme protsendiga. Kümme protsenti fondi varast peab olema päevavara, 30 protsenti aga iganädalane vara. Fondinõukogud võivad turu stressi ajal ajutiselt tagasivõtmise peatada. Täiendavad sätted nõuavad fondide avalikustamise suuremat läbipaistvust võrreldes varasemate määrustega.