Liivaanimatsioon on kunstivorm, mis ühendab traditsioonilise animatsiooni ja etenduskunsti teatud elemendid, et jutustada lugu või luua liiva abil stseenide seeria. Tavaliselt tehakse seda nii, et asetatakse liiv pinnale ja valgustatakse läbi selle, et projitseerida liiva kujutis ekraanile. Seejärel saab kunstnik pinnal oleva liivaga manipuleerida mitmel erineval viisil ning liiva loodud siluetid teevad projitseeritud pinnale kujutisi. Liivaanimatsiooni kasutatakse sageli koos muusikaga, et jutustada lugu, mis rullub lahti, kui kunstnik kujundab ja muudab liivast moodustatud pilte.
Põhikontseptsioonina koondab liivaanimatsioon ühte etendusse paar erinevat kunstiliiki. Seda tüüpi teosed sarnanevad paljuski performance-kunstiga, milles kunstnik ise on vaadeldava teose keskne komponent. Liivaanimatsioonis kasutatakse sageli selget pinda, mille kaudu valgus paistab ja projitseeritakse ekraanile, sarnaselt esitlustel või klassiruumides kasutatav grafoprojektor. Mõiste “animatsioon” on asjakohane, kuna kunstniku loodud kujundid muutuvad etenduse käigus ja mitme minuti jooksul saab jutustada lugu läbi pildirea.
Liivaanimatsioonis kasutatakse sageli muusikat saatel, mitte kunstniku jutustusena. Ühe esituse ajal saab kasutada erinevaid laule ja iga loo valib tavaliselt artist, et tõsta konkreetse hetke emotsionaalset sisu ja tooni. Kui kunstnikud saavad improviseerida ja luua uusi stseene oma äranägemise järgi, siis kogu liivaanimatsiooni esitlus on tavaliselt ette valmistatud. See võimaldab kunstnikul rääkida etenduse ajal kindlat lugu, kui üks stseen liigub teise.
Piltide edenemine on liivaanimatsiooni lahutamatu osa ja viis, kuidas üks stseen järgmiseks muutub, on sama oluline kui sisu ise. Ühel hetkel võib pinnal olev liiv kujundada silueti, mis meenutab põllul mängivaid lapsi, ja mõne kunstniku käteliigutusega võivad need vormid muutuda hauakivideks surnuaial. Üleminek ühelt pildilt järgmisele loob kõrvutuse, mida kunstnik saab kasutada iga stseeni täiustamiseks ja võimsama avalduse tegemiseks. Need etendused saavad justkui teisejärgulise elu, sest liivaanimatsiooni vaatav publik „täidab“ piltide vahelisi hetki, et teosega suhelda ja isiklikku tähendust luua.