Libustusõmblus on teatud tüüpi õmblus, mida kasutatakse õmblemisel, kudumisel ja heegeldamisel. Õmblemisel kasutatakse libisemisõmblust avause käsitsi kinni õmblemiseks, näiteks padja toppimiseks jäetud auk või voodriga koti parempoolne väljapööramiseks vasakpoolne vahe. Libist pistet saab kasutada ka heegeldamisel või õmblemisel, et tükid omavahel ühendada. See on üks võimalus käsitsi äärise õmblemiseks.
Libise õmblemise eesmärk on olla kanga paremalt küljelt peaaegu nähtamatu. Et õmblus oleks praktiliselt nähtamatu, püüab õmbleja ühelt poolt nõela sisse vaid mõne niidi kangast. Seejärel nihutab ta nõela diagonaalselt kanga teise servani, korjates sellelt kangaosalt vaid mõne niidi.
Heegeldamisel liigutab libisemispiste lõnga üle silmuste rea, kuid ei lisa silmuste rida nagu aheldamisel. Seda peetakse rohkem tehnikaks kui tegelikuks õmbluseks. Nagu ka õmblemisel, on heegeldatud libisemispiste väga väike.
Heegeldaja kasutab pistet kujundite loomiseks. Näiteks võib ta teha ahelpistete rea, libistada esimese ahelsilmuste konksule ja teha libisemisõmbluse, et moodustada ahelpistest silmus. Lisaks õmblusrõngaste loomisele saab heegeldaja seda õmblust kasutada uue lõngakera alustamiseks, projektile viimistletud serva lisamiseks või õmbluse tegemiseks.
Kudumisel ei ole libisemispiste mitte niivõrd piste, kuivõrd meetod, mille abil liigutatakse lõnga ühelt vardalt teisele ilma kudumise või pahempidisuseta. Õmblust võib teha nii, nagu hakkaks kuduja pahempidi või kuduma, kuid piste ei ole lõpuni valmis. Et õmblema justkui kududa, libistab kuduja varda läbi järgmise silmuse vastasvardal. Lõng peaks olema projekti taga. Selle asemel, et õmblust lõpetada, libistab ta õmbluse lihtsalt ühelt nõelalt teisele.
Et libiseda justkui pahempidi, libistab kuduja piste ühelt vardalt teisele. Pahempidisel jäävad silmused keerdumata, kudumisel aga keerduvad nii, et tagumine osa jääb ette. Tavaliselt määravad kuduja järgitavad juhised kindlaks, kas ta peaks kudumiseks libisema või pahempidi libisema.