Liberaalne poliitik on see, kes on veendunud, et poliitika põhieesmärk peaks olema üksikisiku vabaduse kaitsmine ja jõustamine. Liberaalid tunnistavad valitsuse rolli selle vabaduse suurendamisel ning piiranguid, mida ta võib sellele kehtestada; sel eesmärgil võib valitsus olla kasulik või kahjulik. Liberaali veendumuste keskmes on sellised mõisted nagu inimõigused, kapitalism ja konstitutsioonilisus. Liberaalne poliitik tajub seadusandjat, politseijõudu, kohtunikke ja teisi seadusandjaid või õiguskaitseametnikke inimestena, kes vastutavad üksikisiku turvalisuse ja vabaduse tagamise eest. See poliitik aga tunnistab ka seda, et sama inimrühma võimu saab kasutada üksikisiku kahjuks.
Klassikaline liberaalne poliitik tõstatab teatavasti erinevaid ja isegi radikaalseid ideid oma veendumuste edendamise huvides. Liberaali tuleb eristada sellest, mida praegu nimetatakse progressiivseks. Kui liberaalne poliitiline liider püüab edendada liberaalsust ja avatust uutele ja ebatraditsioonilistele kontseptsioonidele, siis progressiivne näiliselt muudab liberalismi kontseptsiooni, meelitades ideid väljaspool traditsioonilise liberalismi piire. Need ideed hõlmavad suurte kulutuste toetamist ja armastust suure valitsuse vastu.
Et paremini mõista, millistel alustel liberaalne poliitik seisab, on oluline teda eristada konservatiivsest poliitilisest liidrist. Esiteks tuleb mõista erakonna mõistet. Erakond viitab peamiselt inimeste rühmale, kellel on samad ideed valitsuse juhtimise kohta ja kes on organiseeritud nende ideede elluviimiseks. Erakonnad taotlevad valijaskonna heakskiitu, sätestades küsimused, millega nende arvates peaks tegelema eelkõige valitsus.
Liberaale iseloomustab sõltumatus, laiaulatuslikkus ja paindlikkus valitsuse juhtimisel. Need, kes peavad end konservatiiviks, hoiavad end tavaliselt tagasi, määravad kindlaks piirangud ja sunnivad neid piiranguid kodanikele peale. Lühidalt öeldes tervitab liberaal tavaliselt muutusi peaaegu kõigis valitsemisaspektides, samas kui konservatiiv eelistab säilitada olemasolevad tingimused, eriti need, mida peetakse hästi toimivaks.
Kuigi liberaalse poliitiku jaoks on esikohal vabaduse tagamine, ei tähenda see, et ta oleks absoluutselt vabaduse piiramise vastu. Tavaliselt tugineb ta vabaduse eeldusele, kuid selle eelduse võib ümber lükata. Sellest tuleb aga üle saada piisava põhjendusega. Seetõttu töötab liberaalne poliitik selle nimel, et toetada üksikisiku valikut talle pakutavate võimaluste üle ning usub, et üht kodanikku ei tohiks teine sundida, välja arvatud juhul, kui selleks on kaalukaid põhjusi.