Majanduse valdkonnas on lepinguteooria seotud mõistmisega, kuidas saavutatakse tasakaal pädevuse ja hüvede vahel. Põhimõtteliselt hõlmab lepinguteooria vajadust agendi ja käsundiandja vahelise suhtluse järele, et oleks selge arusaam nii käsundiandja vajadustest kui ka agendi võimest neid vajadusi pädeval viisil rahuldada. Kui see seisund on kindlaks tehtud, rakendatakse lepinguteooriat tagamaks, et agent saab oma pingutuste eest piisavat tasu.
Üks lihtsamaid viise lepinguteooria mõistmiseks on rakendada põhimõtet töötajate palkamisel töökohal. Sisuliselt annab tulevane töötaja teavet oma võime kohta täita antud ametikoha nõudeid. Tööandja peab omakorda olema võimeline kontrollima esitatud teabe õigsust. Kui tööandja ei saa seda teha, loetakse tingimust asümmeetriliseks. Asümmeetriline teave ei pruugi olla vale või vale teave. See aga takistab tööandjal potentsiaalset töötajat adekvaatselt hinnata.
Lepinguteooria on läbi põimunud ka moraalse riski mõistega. Põhimõtteliselt avaldavad nii agent kui ka käsundiandja teataval määral usaldust. Agent või tulevane töötaja usaldab, et töötingimused, palgamäär, töökohustused ja lisahüved on sellised, nagu tööandja on esitanud. Tööandja või käsundiandja omakorda usaldab, et agendi esitatud volikirjad on kehtivad ja piisavalt täielikud, et õigustada töölepingu sõlmimist. Kui kõik protsessis osalevad majandustegevuses osalejad töötavad kõrge pädevusega, on tulemuseks olev korraldus tõenäoliselt vastastikku rahuldav.
Lepinguteooria protsessi raames sõlmitavad lepingulised kokkulepped võivad toimuda terviklike lepingute vormis. Seda tüüpi lepingulistes lepingutes sisalduvad kõik võimalikud olukorrad, mis on hõlmatud kohalike seadustega, lepingutingimustesse. Teist vormingut nimetatakse mittetäielikuks lepinguks ja see võib teatud punktides olla mõnevõrra laiem ja vähem spetsiifiline.