Leitud luule on teatud tüüpi luule, mis koosneb muudest olemasolevatest kirjalikest või räägitud materjalidest. Kuna need materjalid on juba olemas, arvatakse, et luuletaja “leidis” luuletuse nende seest. Sellise luule loomiseks või “leidmiseks” võib luuletaja võtta sõnu ja fraase mõnest teisest teosest või kogu teose sisu ümber korraldada. Sarnaselt teistele luuleliikidele saab leitud luuletusi kirjutada erinevates stiilides. Leitud luulet ei tohiks segi ajada paralleelluulega, luuletüübiga, mis tugineb sellele, et poeet kirjutab täiesti uue luuletuse mõne teise luuletuse või poeedi stiilis.
Üldjuhul puuduvad leitud luuletuse struktuuri kohta reeglid. Leitud luule võib olla eepose või ballaadi stiilis või järgida haiku või limericki luuleformaate. Mõned luuletajad võivad eelistada riimivaid värsse ja teised võivad kirjutada tühje värsse. Sonettide, oodide ja jutustavate luuletuste stiile saab esindada leitud luulega. Niikaua kui olemasolevad materjalid seda võimaldavad, võib leitud luuletaja luua mis tahes stiilis luuletusi, ja mõned luuletajad võivad isegi tervitada väljakutset kasutada olemasolevaid materjale teatud luulestiili loomiseks.
Luuletajad võivad luulet “leida” kõikjal. Mõned luuletajad on leidnud luulet raamatute lõikudes, avaliku elu tegelaste kõnedes ja isegi tavalistes suhtlustes, näiteks kirjades. Mõnikord koostavad kirjandus- ja keeleõpetajad õpilastele ülesandeid kirjutada leitud luulepala nende lemmiknovelli või raamatu peatüki põhjal. Kirjanikud võivad seda harjutust ise harjutada, oma loomingulisi lihaseid painutada või lihtsalt lõbu pärast.
Leidluule kajalisuse tõttu aetakse seda sageli segamini paralleelluulega või õpetatakse seda kõrvuti. On oluline mõista, et kuigi need kaks luuleliiki ammutavad teistest allikatest, ei ole need samad. Kui luuletaja kirjutab paralleelluuletuse, valib ta teise luuletuse või mõne teise luuletaja stiili ja modelleerib selle järgi oma luuletuse. Kui ta aga kirjutab leitud luuletust, võtab ta materjale, mis on juba kirjutatud või räägitud, ja korraldab need mingil struktuursel viisil ümber, et luua luuletus seal, kus seda näiliselt veel polnud. Ehk siis paralleelluuletuse kirjutaja kirjutab luuletuse nullist, leitud luuletuse kirjutaja aga vaatas teisi materjale ja “leidis” luuletuse.