Lehmakala on teatud tüüpi ookeanikalad, mida leidub mere kesktasemel, umbes 50 meetri (umbes 164 jala) sügavusel. Nende teaduslik nimi on Ostraciidae, ehkki neid võib lisaks nimetada tüvikaladeks, karbikaladeks või kofferkaladeks. Unikaalse kalarühma Tetraodontiformes liikmena on sellel kalal rohkem sarnasusi puhmik- ja päikesekaladega kui teiste tüüpilisemate kalaliikidega. Selle kalaperekonna märkimisväärsete tunnuste hulka kuuluvad luustikud, kastitaoline keha ja kuusnurksed soomused. Lehmaga on seotud ka väikesed uimed ja lõpused ning mitmed kiskjakaitsemeetodid.
Lehma ainulaadne välimus eristab teda teistest kalaliikidest. Erksad värvid ja mitmekesised mustrid on iseloomulikud paljudele troopilistele kaladele ning lehmakala pole erand. Erinevalt oma kolleegidest on need aga kaetud kuuepoolsete kuusnurksete soomustega, mis annavad kärje välimuse. Veeloomadel on ka ruudukujuline kuju peaaegu vertikaalse esiosa ja veidi kolmnurkse seljaga. Kaitsesoomused ulatuvad sageli välja mitmest liigist, mistõttu kiskjatel on neid raske tarbida.
Lehmakala iseloomustavad muud eristatavad tunnused. Oma kuju ja väikeste uimede tõttu liigub enamik sorte aeglase, sõudva liikumisega. Mõnel tüübil on kaitseks pea külge kinnitatud sarved, neil ei ole märgatavaid lõpusekatteid, neil on võime täispuhuda ja need võivad liiva väljatõrjumiseks suust ühtlase joana vett välja ajada. Veel üks kaitsemeede väheste liikide seas on võime eraldada mürgiseid aineid, mida tuntakse ostratsitoksiinina. Lisaks on neil kaladel luust valmistatud luustik, mis eristab neid paljudest kaladest, mille skeletid on peamiselt valmistatud kõhrest.
Teadaolevalt eksisteerib umbes 25 lehmaliiki. Üks tuntud sort on pikksarveline lehmakala, riffidel elav olend, keda leidub peamiselt India ja Vaikse ookeani idaosas. Täiendavad tüübid ulatuvad ümmarguse kõhuga lehmakaladest kuni kriimustatud lehmakalani. Mõned neist tüüpidest võivad asuda Atlandi ookeani avaosas. Teised võivad aga aeg-ajalt siseneda lahtedesse või sadamatesse, eelistades umbrohtunud üksikuid alasid, kus muud mereelustik on vähe.
Enamik lehmakalu on kõigesööjad ja söövad piki riffi joont kas väiksemate loomade või taimedega. Tavaline toit võib sisaldada kalmaare, krevette, karpe ja vetikaid – ja neid saab sööta lemmikloomana peetavatele lehmadele. Lisaks võivad loomad merevee akvaariumis rünnata väiksemaid kalu kas toiduks või lihtsalt agressiooniks.