Lõhestatud lause on inglise keeles konkreetne lausestruktuur, mis jagab lihtlause pea- ja kõrvallausega üheks. Seda tehnikat kasutades saab kirjutaja üht lauseosa rõhutada täpselt samamoodi nagu kõneleja teatud sõnu intoneerides. Lõhelauses kasutatakse sageli lähtepunktina sõna “see”, millele järgneb sõna “olema” vorm ja lause põhifookus, mida kirjutaja soovib rõhutada. Teine viis selle lause moodustamiseks on alustada relatiivlausega, mis algab küsisõnaga, et seada lause põhirõhk.
Kui keegi räägib rahvahulgale, saab ta oma hääletooniga kontrollida rõhuasetusi. Andes teatud sõnadele täiendava autoriteedi, võib kõneleja anda kuulajale teada, mida ta soovib, et ta mäletaks. Kirjanikel seda luksust tavaliselt pole, kuid nad saavad lauselõhe kasutamisega rõhutada.
Sellise lause näitena kaaluge esmalt lihtsat lauset “Ma tahan koolis ajalugu õppida.” Sellisena võttes saab kõneleja seda lauset mitmel erineval viisil rõhutada. Muutes selle lauselõheks, saab kirjanik rõhutada täpselt. Näiteks võib ta öelda: “Ma tahan koolis õppida ajalugu.” See ei jäta kahtlust, kuhu tuleks rõhku panna.
Teine viis lauselõhe moodustamiseks on relatiivlause kasutamine. Need klauslid algavad tavaliselt küsitava sõnaga, nagu “kes” või “mis”. Üks selline näide oleks lihtsa lause teisendus: “Ma tahan kevadel Itaaliasse reisida.” Seda saab muuta järgmiselt: “Kuhu ma tõesti tahan reisida, on kevadel Itaalia.” See lause paneb rõhu Itaaliale.
Sõnu ja lauseid nihutades saab lauselõhe kirjutaja nihutada rõhku kuhu iganes ta soovib. Näiteks võib eelmise lõigu lause ümber sõnastada ja öelda: “Kui ma tahan Itaaliasse reisida, on kevad.” Selle võib muuta ka lauseks: “Ma tahan kevadel Itaaliasse reisida.” Nii nagu kõneleja nihutab oma intonatsiooni, võivad need peened nihked sõnastuses tähendada rõhuasetuse muutumist lauses.