Kõikide usutraditsioonidega inimesed on kasutanud laulmist oma jumalateenistuste osana. Eriti kristlik usk on ajalooliselt olnud seotud ülistuslaulude ehk hümnidega nende Jumalale. Need hümnid on ajalooliselt koostatud lauluraamatuks.
Lauluraamat on ilmselgelt hümnide kogu, kuid paljudel on ka jumalateenistused ja rituaalid. Lauluraamatu võib välja anda konkreetne kristlik konfessioon, kuid on ka “üldisi” lauluraamatuid, mis sisaldavad läbi aastate populaarseimaid hümne.
Lauluraamat on kindlasti alguse saanud katoliku missaalist ehk palve- ja rituaalide raamatust. Varakristluse ajal laulsid kirikuskäijad psalme ja siit on pärit ka gregooriuse laul. Kui jumalateenistusmuusika ise hakkas hargnema, pandi gregooriuse laulud muusikasse katoliku liturgia muudele osadele, aga ka teistele kristliku piibli tekstidele.
Kui kirjaoskus hakkas laiemalt levima, hakkasid kirikuskäijad jumalateenistuse ajal oma missaale lugema ja kaasa laulma. Sellest lähtuvalt hakkasid heliloojad kirjutama vaimulikku muusikat, millest osa oli mõeldud kooride laulmiseks. Kui kirikuskäijad tahtsid neid kauneid kompositsioone koguduse jumalateenistuseks õppida, sündis lauluraamat. Sellised märkimisväärsed hümnikirjutajad nagu dr Isaac Watts ja Charles Wesley lasid 1700. aastatel oma hümnid lauluraamatuteks koostada.
Konfessionaalset lauluraamatut lehitsev inimene saab tavaliselt kiriku tavadest ja tõekspidamistest hea ettekujutuse oma liturgiat ja rituaali vaadates. Paljud lauluraamatud sisaldavad tundlikke lugemisi, mis on tavaliselt piiblitekstid, mis on mõeldud vaimulikule ja kogudusele lugemiseks helistamiseks ja vastuseks. Need võivad sisaldada ka konfessiooni ametlikku pulmatseremooniat, ristimisriitusi, kinnitusrituaale, jumalateenistuse korda ja isegi ettepanekuid surma- ja ülestõusmisteenistuste kohta.
Lauluraamat sisaldab ka hulgaliselt teavet kirikulaulude endi kohta. Enamik lauluraamatuid sisaldavad hümni heliloojaid, viiteid Pühakirjale ja laulu nime. Loo nimi viitab ilmselgelt loole endale, kuna paljusid hümne lauldakse samale või mitmele loole. Seda seetõttu, et paljud hümnid alustasid oma elu luuletustena ja olid seatud tolleaegsete populaarsete viiside järgi, et neid oleks lihtsam laulda.
Lauluraamat võib ka laulu nime järgi indekseerida, nii et inimene saab otsida võõrast laulunimest, et näha, kas ta tunneb ära laulu tuttavast laulust. Hea näide sellest on meloodia nimi “Cwm Rhondda”. Seda kõmri hümni tuntakse tavaliselt kui „Juhata mind, suur Jehoova” ja see on Walesi rahvuslik hümn. Seda viisi kasutatakse aga ka hümnis “Armu Jumal ja auhiilguse jumal”. Loo nime otsides võib inimene leida kõik teatud loole lauldud hümnid.
Heal lauluraamatul on ka meeterindeks. See võimaldab muusikul seada võõra hümni tuttava hümni viisile, kui mõlemal hümnil on sama meeter või rütm. Lauluraamatus on ka heliloojate register ning hümnide loetelu esimese rea ja pealkirjade kaupa.
Konfessioon ajakohastab tavaliselt oma lauluraamatut perioodiliselt ja eesmärk on välja juurida hümnid, mida kunagi ei laulda, ja hoida neid kogudusi armastamas laulda. Laulukomisjon peaks alati olema ettevaatlik, kuna kaasatud kirikulaulud sobivad koguduselauluks. Mõnikord tuleks vältida liiga keeruliste meloodialiinidega või ebaregulaarsete meetrite ja sõnadega hümne, et kogudus saaks hümne hõlpsamini õppida.
Enamik kirikuskäijaid leiab, et lauluraamat suurendab nende jumalateenistuskogemust, võimaldades neil selgelt näha kõiki oma lemmiklaulude sõnu ning osaleda täielikult oma kiriku liturgias ja jumalateenistuses.