Mõiste “latentsusperiood” võib meditsiinimaailmas viidata kahele erinevale asjale. Esimeses mõttes on latentsusperiood periood, mil keegi on haigusega nakatunud, kuid mingeid sümptomeid ei täheldata. Seda etappi nimetatakse ka inkubatsiooniperioodiks, mis peegeldab ideed, et haigus inkubeerub kehas. Psühhoanalüütikud kasutavad ka terminit “latentsusperiood”, kui nad nõustuvad Freudi lähenemisviisiga, kasutades seda terminit lapse arengu konkreetsele etapile viitamiseks.
Esimeses mõttes pakub haiguse latentsusperiood epidemioloogide ja meditsiiniteadlaste seas suurt huvi. Kui keegi on haigusega nakatunud, võib ta haiguse edasi anda isegi siis, kui sümptomeid ei esine, ja peiteperiood on sageli võimalus haigusele levida kaugele ilma peremeesorganismi teadmata. Latentsusperioodid on täiskasvanutel tavaliselt pikemad kui lastel või nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestel, peegeldades keha võitlust sissetungijaga, mis aeglustab sümptomite ilmnemist.
Latentsusperioodid võivad olla erineva pikkusega. Mõned infektsioonid ilmnevad mõne tunni või päeva jooksul. Näiteks inimestel, kes tarbivad haigusi põhjustavaid toksiine, on sageli väga lühike latentsusperiood toksiini allaneelamise ja sümptomite ilmnemise vahel. Muudel juhtudel võib haigus olla mitu kuud uinunud, avaldudes palju aastaid pärast nakatumist. Creutzfeldt-Jakobi tõbi (CJD) on näide haigusest, mille varjatud periood on väga pikk, mõnel juhul kuni 30 aastat.
Inkubatsiooniperioodi jooksul võivad peremehed nakkust tahtmatult levitada, kuna nad ei tea, et nad seda kannavad. Pikema latentsusperioodiga haiguste puhul võib see tähendada, et peremeesorganismid nakatavad paljusid teisi inimesi, kes ei suuda tuvastada oma kontakti peremeesorganismiga, et teha kindlaks, kus nad haiguse nakatavad. See oli 1980. aastatel levinud HIV-probleem, kui nakatunud isikud andsid haiguse juhuslikele seksuaalkontaktidele ja veretoodete saajatele edasi, isegi teadmata, et nad on haiged.
Freudi mõistes jääb latentsusperiood viie või kuue eluaasta ja varase noorukiea vahele. See on neljas viiest arenguastmest, mida iseloomustab sublimeeritud või allasurutud seksuaaltungi tekkimine. Psühhoanalüütilise teooria kohaselt kipuvad inimesed oma latentsusfaasis otsima samast soost inimeste seltskonda ja neil võib tekkida seksuaalse tegevusega seoses mitmeid emotsioone vastuseks nende enda alateadvusele ning kultuurilistele ja sotsiaalsetele märguannetele.