Laserlõikamine on viis täpsete mustrite lõikamiseks metallist, plastist, puidust ja praktiliselt kõigist muudest materjalidest, millega inimene töötab. See võimaldab saavutada tavapäraste töötlemistööriistadega võimatut täpsust ja keerukust. Laserlõikamisel ergutatakse gaasilist keskkonda, tavaliselt süsinikdioksiidi, mille tulemusena võimendab see laserkambris mitu korda edasi-tagasi peegeldunud valgust. Valgus väljub avast ja fokusseeritakse objektiiviga kindlasse punkti.
Tavalisel protsesslaseril on umbes 1/5 millimeetri laiune kiir, mis fokusseerib 1000–2000 vatti energiat. Sellest piisab enamiku tavaliste materjalide sulatamiseks. Kuna laserid muutuvad vähem fokuseerituks ja materjalist läbi tungides kaotavad energiat, on lõike sügavuse piirang umbes 20 mm. Laserlõikamismasinad on integreeritud suuremasse CAD/CAM-süsteemi (computer-aided-design, computer-aided-manufacturing), mis võtab projekteerimisfaili ja rakendab selle toorikule. Need masinad kujutavad endast hüppelauda jätkuvas trendis, mis eemaldub praktilisest tootmisest, pannes inimtöölised eemalduma ja loomingulisema disaini rolli.
Kuna laser koosneb footonitest, võivad osad selle energiast peegelduda sellistest materjalidest nagu alumiinium ja vasesulamid. Need materjalid on ka soojusjuhid, mis tähendab, et nad jaotavad sissetuleva soojuse ühtlasemalt kogu mahu ulatuses. Sel põhjusel on süsinikusulam ja roostevaba teras laserlõikamisel populaarsed tooriku materjalid. Neil on halb soojuse neelamine, mistõttu soojus kontsentreerub kergemini laseri teele.
Tüüpilised laserlõikurid võimaldavad kuni 1 mm suurusi funktsioone. Spetsiaalsete laserite mõõtmed on sageli veelgi väiksemad, võimaldades valmistada tõelisi mikromasinaid. Esimesed laserlõiked tehti 1967. aastal laseritele keskendunud sõjalise uurimisprojekti osana. Kuna lõikamisel kasutatavad kiired on “klassi 4” laserid, on masinad loodud tagama, et kasutajad ei puutuks nendega kunagi otseselt kokku. Kogu lõikamine toimub masina sees.