Larüngoskoop on valgustav meditsiiniline instrument, mida tervishoiuteenuse osutajad kasutavad patsiendi neelu ja kõri visualiseerimiseks. Neelu on piirkond, mis asub vahetult nina ja suu taga ning kõri on paremini tuntud kui häälekast. Larüngoskoop on spetsiaalselt ette nähtud sobituma patsiendi hingamisteedesse, et võimaldada protseduuri, mida nimetatakse orotrahheaalseks intubatsiooniks, mille käigus toru sisestatakse suu kaudu hingetorusse või tuuletoru, et tarnida hapnikku ja ravimeid ning võimaldada sügavat imemist.
Sellel instrumendil on kaks komponenti: larüngoskoobi tera ja käepide. Käepide sisaldab valgustamiseks vajalikke patareisid ja hingamisteed torgatava tera otsas on pirn, millest paistab kasutamise ajal ere valgus. Need terad ei ole teravad ja nad ei lõika mingil viisil nahka. Larüngoskoobi labad on erineva suurusega, 0 on väikseim ja 4 on suurim. Intubeeritava patsiendi suurus määrab tera suuruse, mida tervishoiuteenuse osutaja kasutab.
Tüüpilise larüngoskoobi käepide ja tera on kaks eraldi osa, mis tuleb enne iga kasutamist kokku panna, kuid seda saab teha mõne sekundiga, võimaldades arstidel ja parameedikutel kasutada seda instrumenti hingamisteede hädaolukordades, mis nõuavad orotrahheaalset intubatsiooni. Larüngoskoop ei ole suur instrument; käepide on umbes uksekäepideme suurune ja tera on käepidemest veidi lühem. Larüngoskoobi labasid on kahte tüüpi: kumerad ja sirged. Mõlemad sisestatakse sügavale patsiendi hingamisteedesse.
Sirget tera kasutatakse lehekujulise struktuuri, mida nimetatakse epiglottiks, tõstmiseks, mis takistab toidu ja võõrkehade sattumist hingetorusse, ning seda tüüpi labasid eelistatakse tavaliselt siis, kui lapse patsienti tuleb intubeerida. Kui täiskasvanud patsienti tuleb intubeerida, eelistatakse kõverat tera. See ei ole epiglottis, mida tõstetakse kõvera teraga, mis sisestatakse teise struktuuri, mida nimetatakse valleculaks. Olenemata kasutatava tera tüübist on eesmärk sama, mis on võimaldada visualiseerida häälepaelu, mille kaudu saab endotrahheaalset toru hingetorusse suunata. Häälepaelte vaatamise tähtsus seisneb selles, et on ülioluline, et orotrahheaalset intubatsiooni teostav arst või parameedik tagaks, et ta asetab toru hingetorusse, mitte söögitorusse, makku viivasse torusse.