Lapitekk on teatud tüüpi tekk, mille pealmine materjalikiht on valmistatud paljudest väikestest kangatükkidest, mis on kokku pandud lapilise mustriga. See on kõige levinum tekitüüp ja tekstiilimuuseumidest võib leida palju erinevaid näiteid ajaloolistest lapitekkidest. Traditsiooniliselt oleks lapitekk tehtud käsitsi, sageli naiste seltskonna poolt, ja mõned lapitekid õmblevad siiani käsitsi. Suurem osa tänapäevasest teppimisest tehakse aga õmblusmasinaga.
Tekk on tekstiilitüüp, mis koosneb kolmest kihist. Pealmine kiht on sageli kujundatud dekoratiivseks, kuna see on näha. Keskmine kiht on valmistatud vatiinist, paksust materjalist, mis on mõeldud isolatsiooniks. Alumine kiht hoiab vatiini sees ja kõik kolm kihti on kokku õmmeldud. Tehniliselt tähendab “teppimine” kihtide ühendamist. Kui kihid kokku teppida, moodustavad õmblused rea sektsioone, nii et vatiin ei jaotu end tükkidena ümber. Valmis tekki kasutatakse vooditel või eraldiseisva tekina, et kedagi soojas hoida.
Kui väikesed kangatükid kokku õmmeldakse, nimetatakse tulemust lapitööks. Lapiteki pealmine kiht on lapitud materjalist, mida saab kokku panna mis tahes mustriga. Mõnel juhul võib lapitekk olla valmistatud kindlatest lapitekiplokkidest, kindla kujuga mustritest, millest mõnda on tehtud üle kahesaja aasta. Teistes lapilistes tekkides kasutatakse juhuslikku valikut kangaid ja värve, millel puudub eristatav värviskeem või muster. Teised disainerid loovad värvipesutekke, mis näevad välja nagu akvarellid, või muud unikaalsed kujundused, näiteks lapitekk, mis on tehtud linnakaardi moodi.
Algselt tekkis lapiteki idee selleks, et kasutada ära kangajäägid, mis muidu raisku läheksid. Varased lapitekid valmistati tõenäoliselt pigem materjalide kasutamist silmas pidades, mitte konkreetse mustri loomisel. Idee kasutada väikeseid jääke plokkidena tuntud esindusmustrite loomiseks tõi kaasa eristuvate ja hämmastavate tekkide tekke, mida antakse edasi põlvkondade kaupa. Lapitekki saab teha ka aplikatsiooniga, tugevale alusele õmmeldud kangamustriga ning sageli integreeritakse ka tikandid.
Naised võiksid koos lapiteki kallal töötada, tuues kokku materjale paljudest majapidamistest. Endiselt tehakse ühistööd, kus iga osaleja panustab valmistootest ühe ploki. Neid ühistulisi vatitekke loovad sageli kogukonna teppimisühingud, kes püüavad teppimiskunsti elus hoida. Neid müüakse sageli suurte summade eest ja mõnikord kasutatakse neid väikese kogukonna või organisatsiooni jaoks raha kogumiseks.