Lamatised on kahjustused, mis on tavaliselt põhjustatud pikaajalisest liikumatusest. Kerge lamatis on üldiselt kergesti ravitav, kuid raskemad haavandid võivad põhjustada tõsiseid probleeme ja nõuavad kirurgilist sekkumist. Lamatised tabavad inimesi, kes on voodihaiged, halvatud või tegelevad muude piiratud liikumisvõimega probleemidega ning lamatiste ennetamine on riskirühma kuuluvate isikutega tegelevate tervishoiuteenuste osutajate koolituse peamine osa.
Neid kahjustusi nimetatakse ka survehaavanditeks, lamatiste haavanditeks või nahahaavanditeks. Ravimata jätmisel võivad lamatised põhjustada sepsist, tselluliiti, gangreeni ning luude ja liigeste sügavaid infektsioone. Lamatisi on seostatud ka kartsinoomi ja nekrotiseeriva fastsiidiga – infektsiooniga, mis sõna otseses mõttes sööb muidu terveid kudesid. Ratastoolis või voodis olevatel inimestel on risk nahahaavandite tekkeks, nagu ka pikaajaliselt haiglas viibivatel patsientidel, hooldekodudes ja inimestel, kellel on sellised seisundid nagu diabeet, mis häirib vereringet.
Lamatiste tekkeks on kolm peamist põhjust. Esimene on lihtsalt pikaajaline surve, mis võib põhjustada lamatiste tekkimist sellistes kohtades nagu puusad ja abaluud. Lamatised tekivad ka hõõrdumise ja nihke tõttu, kui patsiendi keha hõõrub vastu voodit või ratastooli. Aktiivsetel inimestel tekivad sellised haavandid harva, kuna nad muudavad oma asendit kogu päeva ja magamise ajal. Piiratud liikumisulatusega inimesel võib lamatis tekkida vaid mõne tunniga, kui ta on paigutatud viisil, mis katkestab vereringe.
Lamatiste puhul on neli erinevat staadiumi. Esimese astme lamatis avaldub tundlikkuse ja kerge põletikulise piirkonnana ning kaob üldjuhul varsti pärast seda, kui piirkonnale avaldatav surve on leevendatud. Teise staadiumi lamatist iseloomustab mõningane nahakadu, mis moodustab lahtise mulli või haava, mis on samuti värvi muutnud; kiire ravi korral paranevad seda tüüpi haavandid üldiselt kiiresti. Kolmanda staadiumi lamatised on sügavamad, neljanda etapi lamatised võivad olla ülisügavad lõhed, mida ümbritseb surnud kude. Neljanda etapi lamatist iseloomustab ka selle aluseks oleva lihase ja luu kahjustus ning see kujutab endast tõsist meditsiinilist probleemi.
Lamatiste vältimiseks on mitmeid viise. Esimene on sagedased asendimuutused, näiteks pööramine, millega kaasneb toetavate padjandite kasutamine, mis võivad vähendada survet probleemsetele piirkondadele, nagu puusad. Hooldajad peavad ka hoolikalt kontrollima oma patsiente lamatiste varajaste nähtude suhtes ning üldiselt saavad patsiendid kasu ka toitumistoetusest ja füsioteraapiast.