Lainepappi leidub nii seinakatetes kui ka katusematerjalides üle kogu maailma. Raud, mida leidub suurtes ruudukujulistes lehtedes, koosneb harjadest ja orgudest, et anda rauale tugevust painde vastu. Lainepapi saab hõlpsasti oma kohale asetada, kui asetate ühe lehe kõrgendatud servadest teise lehe kõrgendatud harja kohale. Ribad joondavad kaks lehte ideaalselt ja lehtede madalad tasased kohad annavad lehe kohale kinnitamisel naelutada või kruvida.
Mõnda tüüpi rasket lainepappi kasutatakse betooni valamisel aluspõrandana. Seda tüüpi raud keevitatakse tavaliselt oma kohale. Lainestused võimaldavad põrandal olla struktuurselt terve, kuna raud tagab paindumiskindluse ja vajub betooni raskuse all kokku. Lainepappi leidub peaaegu igas maailma riigis ja peaaegu igas kujuteldavas hoonetüübis.
Kuigi teatud tüüpi lainepapist lehtplaate nimetatakse tavaliselt lainepapist tinaks, on lehtede valmistamisel kasutatud materjalideks väga õhukeseks valtsitud raud. Lainepapiliinil toodetakse aga palju erinevaid raudplekke. Üks enim kasutatavaid tootevariante on tsingitud raua kujul. See toode on roostekindel ja seda kasutatakse karmimas kliimas.
Kui lainepapist tuntakse kõige paremini katusekattematerjalina, siis paljud hooned on kokku pandud täielikult sellest mitmekülgsest materjalist. Tänu sellele, et vihma kallab, on selle veekindlad omadused tehtud ilmastikukindlaks ehitusmaterjaliks. Kuna lehed on kattuvad, kantakse ühenduskohale väike silikoontihendi rant, luues nii tuule- ja veekindla õmbluse. Lainepappide tugevus nõuab väikese kuuri või välishoone ehitamisel vähem seinapolste ja laetalasid.
Lehed on üks vanimaid teadaolevaid tehiskattematerjale. Selle kasutamist võib dateerida 1800. aastatesse Suurbritannias, kus see esmakordselt valmistati ja patenteeriti. Disaini lihtsus ja kasutusmugavus muudavad selle ideaalseks tooteks kokkupandavates ehituskoostudes. Lihtne hooldada, mis ei nõua muud kui prahi veega mahavoolamist, teeb sellest optimaalse valiku paljude ehitusprojektide jaoks.