Terminit Lääne kaanon kasutatakse kõige sagedamini kirjanduse kogumi kohta, millel on lääne kultuurile suurim mõju. See hõlmab luulet, ilukirjandust ja draamat, filosoofiat, esseesid ja autobiograafilisi teoseid. Laiemas mõttes viitab kaanon suurimatele kunsti- ja muusikateostele ning esindab veendumust, et sellesse kuuluvad teosed on kujundanud ja määratlenud lääne tsivilisatsiooni. Kaanoni õpetamine on Lääne ülikoolide ning teadmiste ja kultuuripärandi edasiandmise nurgakivi. Kaanonis olevad teosed on need, ilma milleta poleks stipendiumil konteksti.
Sõnal kaanon on kiriklik päritolu ja seda kasutati esmakordselt pühade kirjutiste tähistamiseks. See tähendab ka standardit, millele järgitakse kõiki teisi teoseid. Lääne kaanon eeldab inimeste olemasolu, kes on kvalifitseeritud otsustama, mis kaanonisse kuulub ja miks. See on traditsiooniliselt olnud ülikoolide ja nende teadlaste ülesanne. Akadeemiline ringkond on keskkond, kus teadlased saavad pühendada oma aega kunstiteoste ja nende tähenduste uurimisele ning see võimaldab kaanonit selgitada ja edasi anda järgmistele põlvkondadele.
See, millest lääne kaanon koosneb, vähemalt mis puudutab lääne kultuuri vanemaid teoseid, ei näi tekitavat raskusi. Pole tõsist kahtlust, kas Platoni, Shakespeare’i, Cervantese ja Dante teosed on selle osa. Miks mõned teosed kaasatakse, võib olla erinevaid selgitusi. Üks on lihtsalt teose ilu ja selle esteetiline väärtus, püüdlus väljenduse täiuslikkuse poole. Teistes teostes võib olla niivõrd originaalsust, et tegemist on kvanthüpega keelekasutuses või maailma tajumise viisis.
Näiteid nendest hüpetest võib leida eri ajastute kirjanikest. Näib, et need kunstnikud teavad täpselt, mida nad püüavad oma tööga saavutada ja selle panust nende kultuuri. Shakespeare’i tunnustatakse selle eest, et ta on igavesti muutnud dialoogi väljendamise ja sisemise mõtlemise olemust. James Joyce muutis teatud mõttes seda, kuidas inimesed mõtlevad inimeste mõtteviisist. Tema vennale antud kommentaar, et tema töö „hoiab õpetlased järgmise 200 aasta jooksul hõivatud”, oli täpne.
Teine viis, kuidas teos saab lääne kaanoni osaks, on seotud kunstniku suhtega ühiskonnaga. Paljusid suuri kirjanikke peetakse tõe otsijateks, mõnikord kõik muud väärtused välistades. Kirjanik ei kõnele lugejaga kui sotsiaalne olend, vaid kui inimene, kes on üksi iseendaga. Just selle tõeotsingu väljendus võib panna laiema kultuuri oma väärtusi uuesti läbi vaatama ning inimeksistentsi olemuse ja eesmärgi ümber mõtlema.