“Küülikutest” viitab 1920. aastate lõpu meetodile naise uriini süstimiseks emasele küülikule tiinuse kontrollimiseks. Mõne päeva jooksul pärast testi tegemist näitavad küüliku munasarjad muutusi, kui naine on rase. Muutused tekivad inimese kooriongonadotropiini (hCG) olemasolu tõttu, mis on hormoon, mis tekib emakas, kui naise munarakk viljastub.
Väljendit “jänes suri” kasutati tavaliselt selleks, et naisele tehti küülikutest ja leiti, et ta on rase. Kuigi see termin on populaarne, on see vale, kuna küülik suri olenemata sellest, kas naine avastati, et ta on rase või mitte. Munasarjade uurimiseks tuli loomad tappa. See test vaadati hiljem üle, et munasarjade muutusi saaks kontrollida elusate, mitte surnud küülikute puhul.
Vereanalüüsid ja kodused raseduse uriinianalüüsid asendasid küülikutesti. Mõlemad meetodid testivad ka hCG-d kehas, kuid küülikuid ei kasutata üldse. Erinevalt teistest meetoditest on küülikukatse biotesti ehk loomkatse tüüpi.
Dr Maxwell E. Lapham oli üks meditsiiniteadlastest, kes töötas küülikutesti väljatöötamisega. Ta oli USA-s Louisiana osariigis New Orleansis asuva Tulane’i ülikooli meditsiinikooli meditsiinilise laienduse osakonna direktor ja seejärel emeriitdekaan. Dr Lapham suri 1983. aastal 83-aastaselt.
Küülikutesti tuntakse Maurice H. Friedmani järgi ka Friedmani testina. Sakslane Friedman oli esimene inimene, kes kasutas rasedustestide tegemiseks küülikuid. Friedman töötas välja oma testi esimese rasedustesti Aschhiem-Zondek põhjal, mida kasutati hiirtel.
Aschhiem-Zondeki rasedustesti leiutasid sakslased Selmar Aschheim ja Bernhard Zondek. Zondek avastas esmakordselt rasedate naiste hormooni hCG. Leiti, et Friedmani küülikutest on täpsem kui hiirtega tehtud Aschheim-Zondeki rasedustestid.