Küsivad asesõnad on sõnad, millele on antud kaks ülesannet. Esiteks kasutatakse neid küsimuste esitamiseks. Teiseks toimivad küsivad asesõnad ka nimisõnade või nimisõnafraaside asendussõnadena. Inglise keeles on viis küsivat asesõna: who, who, who, what ja what.
Enamasti viitab asesõna objektile või isikule, millele on juba nimi pandud. Seda inimest või asja nimetatakse eelkäijaks. Huvitav on märkida, et kuigi sõnad kes, keda, kelle, mis ja mis on tõepoolest asesõnad, ei viita need mitte teadaolevale eelkäijale, vaid tundmatule sel lihtsal põhjusel, et küsimus esitatakse selleks, et määrata. kes või mis see eelkäija on.
Näiteks küsimuses “Mida sa õhtusöögiks tahad?” küsitavat asesõna kasutatakse teabe küsimiseks selle kohta, mida ei tea – vastaja õhtusöögieelistust. Eelkäijat pigem eeldatakse kui väidetakse; olenemata sellest, millise toiduvaliku vastaja teeb. Võib-olla on vastus “pitsa”, sel juhul selgitab see eellugu.
Küsimus “Kes oli ukse taga?” sisaldab päringut kes. Kõneleja teab midagi mittespetsiifilist – et keegi oli ukse taga. Alles siis, kui küsimusele vastatakse, esitatakse eelkäija. Vastus võib olla väga konkreetne, näiteks isiku nimi, veidi vähem konkreetne, näiteks kategooria, nagu müüja, või sama mittekonkreetne nagu küsimus, näiteks mitte keegi.
Kelle on ainus küsiv asesõna, mis on ka omastav. See küsib teadaoleva objekti kohta, mis kuulub tundmatule eelkäijale. “Kelle koer see on?” tunneb ära, et on olemas koer, kes kuulub kellelegi; alles siis, kui see inimene on nimetatud, selgub eelkäija.
Küsivaid asesõnu kes, keda, kelle, mis ja mis ei leidu kunagi muus keelevoolus peale küsimuse. See ei tähenda, et neid sõnu ei kasutata muus kontekstis – kindlasti kasutatakse –, kuid neile antakse sellistel juhtudel erinev grammatiline funktsioon. Need muutuvad suhtelisteks asesõnadeks, mida kasutatakse omadussõnalause valgustamiseks. Näiteks avalduses “Arst on keegi, kes ravib haigeid”, kes toob sisse kirjeldava fraasi “tervendab haigeid” ega ole seetõttu küsiv asesõna.
Sageli ajavad inimesed küsivad asesõnad segamini küsisõnadega. Noored õpivad põhikoolis, et küsimuste moodustamisel tuleks kasutada sõnu kes, mis, millal, kus, miks ja kuidas. Neist vaid kes ja mis on ka küsivad asesõnad. Teisi sõnu ei kasutata mitte tundmatu määramiseks, mis on konkreetne nimisõna, vaid pigem tundmatu, mis nimetab aega, asukohta, põhjust või viisi.