Kuristik on väga kitsas, järskude külgedega lõhe Maa pinnal. Kurud on väiksemad kui orud, kuid suuremad kui kuristik, kuigi kuristik võib tuhandete aastate jooksul areneda oruks. Eriti levinud on kuristikud linnapiirkondades, kuigi neid leidub ka mujal maailmas, ning kuristikul ringi liikudes tuleb olla ettevaatlik, sest küljed võivad mureneda, mille tagajärjel inimesed võivad sisse kukkuda ja vigastada.
Tavaliselt moodustub kuristik erosiooniprotsessi käigus ja see algab väikese oja või jõe kohast. Aja jooksul kulub vesi Maa sisse sügava soone, mis tõmbab vett teistest kohtadest välja voolates, kiirendades erosiooniprotsessi. Lõppkokkuvõttes võib kuristik kaotada oma voolu või olla ainult katkendlik, kuna see ei suuda aastaringselt vett säilitada. Mõnikord on kuristik aga aastaringse vooluveekoguga.
Linnapiirkondades kipub olema rohkem kuristikke kui teistes kohtades, kuna linnade äravool on tavaliselt halb ja see soodustab kuristike teket. Linnapiirkondades on tavaline, et vesi koguneb suure massina, tekitades tormava voolu, kuna see ei saa looduslikult läbi pinnase nõrguda. Kuna vesi peab kuhugi minema, võib see üleujutuste ja tugevate vihmasadude ajal tekitada raie ning sellest kujuneb kuristik.
Kurikuid on ajalooliselt kasutatud prügi kõrvaldamiseks nende sügavuse ja järskude külgede tõttu. Kuigi seda tava tänapäeval enam ei soovitata, kipuvad kuristikud siiski koguma prügi, mida kannab nii aeg-ajalt läbi voolav vesi kui ka hooletud prügistajad. Linnapiirkondades võivad teenindusorganisatsioonid määrata igal aastal ühe päeva kohalike kurude, kanjonite ja veeteede puhastamiseks, et prügi ei koguneks liiga kaua.
Sõltuvalt kuristiku asukohast võib see olla ka kohaliku eluslooduse elupaik, eriti piirkondades, kus metsloomad on inimasustuse tõttu surve all. Inimesed kalduvad vältima kuristikke, kuna neis on raske navigeerida, mis võimaldab mitmesugustel olenditel liikuda ja seal häirimatult elada. Seetõttu on kuristikud mõnikord suurepärased kohad linnuvaatluseks ja muudeks metsloomade vaatlemiseks.