Külmapõletused on põletused, mis tekivad naha kokkupuutel ülikülma esemega. Külm on piisav, et kahjustada nahka ja aluskudet, jättes piirkonda villid või koekahjustused, mis võivad olla parandatavad või mitte. Külmakahjustus on üks näide äärmuslikust juhtumist.
Külmapõletuse säilitamiseks on vaja, et nahk puutuks kokku teatud tüüpi äärmise külmaga. Näiteks paljas käsi, mis puutub pikalt kokku jää ja lumega, hakkab kogema tsirkulatsiooni vähenemist, kuna loomulik kehasoojus kandub käest jääle. Vereringe vähenemisega hakkavad nahk ja selle aluseks olev kude kaotama igasuguse tunde. Koos aistingu vähenemisega võib tekkida ka tromb, mis on tingitud vere aeglasemast liikumisest läbi käe.
Põletuse edenedes võib nahk hakata siniseks muutuma ja kudede reageerimisel verekaotusele võib tekkida mõningane turse. Kui meetmeid ei võeta kiiresti, hakkab nahk valgeks muutuma, kuna aluskudede külmumine jätkub. Hakkavad moodustuma villid ja aistingu puudumine asendub tugevate valulainetega, mis näivad levivat kahjustatud kehapiirkonnast ja teistesse piirkondadesse. Kui seda ei ravita, võib gangreen tekkida.
Kui inimese nahk puutub kokku külmaga, on oluline saada võimalikult kiiresti arstiabi. Isik tuleb külmetuse allikast eemaldada ja alustada katseid kahjustatud naha soojendamiseks. Soojade käterätikute ja võimalusel ka sooja vanni kasutamine võib aidata põletushaavu tagasi pöörata ja taastada kahjustatud naha tundlikkuse. Kui enesetunne hakkab taastuma, on lihtsam määrata põletusest põhjustatud kahjustuse ulatust ja alustada kõige tõhusamat ravi.
Kui külmapõletus tabatakse õigel ajal, on inimesel võimalik kogeda täielikku taastumist. Ümbritseva piirkonna veresoonte kahjustus võib aga põhjustada tundlikkuse kaotuse püsivaks. Juhtudel, kui vigastus hõlmab jalgu või käsi, on tõenäoline, et jäädavalt kahjustatud sõrm või varvas tuleb amputeerida, et vältida gangreeni levikut ülejäänud jäsemele.